Tänapäeva kiirustavas maailmas soovib inimene järjest lühema ajaga üha rohkem korda saata, pidev pinge ei jäta lõpuks jõudu endale mõtlemiseks ning sellel võivad olla rasked tagajärjed.
Psühhoanalüüs aitab ennast leida
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Agaralt toimetades ei pane inimene oma ülemäärast koormust alati tähele ja kui panebki, siis mõtleb umbes nii, et üks projekt või üks töö veel, küll siis puhkan. Lisaks on paljudel vaja maksta laenu, mis iseenesest tekitab stressi ja võib seada inimese karmide valikute ette. On neidki, kes pideva toimetamisega põgenevad tegelikkuse eest.
Tänapäeva kapitalistlikule ühiskonnale ei meeldi küpsed, täiskasvanud inimesed. Sest nemad mõtlevad enda peale, hoolivad endast. Mis omakorda tähendab, et nad ei tarbi mõttetult kõike, mida väljastpoolt pakutakse. Kapitalistlikule ühiskonnale meeldivad igavesed noorukid, kes ei mõtle enda peale, on ebaküpsed, pidevas ärevusseisundis, manipuleeritavad ja tarbivad mõtlematult.
Sõna «stress» tuleb ladinakeelsest väljendist «kinni seotud». Stress on organismi pingeseisund. Niimoodi reageerib organism välis- või sisekeskkonna negatiivsetele mõjuritele, näiteks külmale, näljale, vaimsetele või kehalistele traumadele.
Stressi tekitavaid tegureid nimetatakse stressoriteks. On olemas nn hea stress ehk eustress, mille puhul pingeseisund hoopis aktiveerib inimest. Ja on nn halb stress, mille puhul pingeseisund takistab ja segab inimese tegevust.
Äärmiselt traumeeriv sündmus (oht inimese enda või tema lähedaste elule, kriminaalne kallaletung, radikaalne elumuudatus, järsk sotsiaalse positsiooni muutus) ning intensiivne pidev stressiolukord (elu perevägivalla tingimustes, raske kehaline haigus, lähedase inimese kaotus) võivad tekitada nii ränga stressireaktsiooni kui ka stressist tulenevaid psüühikahäireid.
Kõigepealt võib inimene tajuda psühholoogilist ebamugavustunnet. Ta ei saa puhata, magada, tekivad pinged, ärevus, soov tarvitada alkoholi ja narkootikume. Hiljem võivad lisanduda kehalised sümptomid, nagu südamekloppimine, higistamine, peavalu, kus psüühiline pinge väljendub juba ka organismis.
Stress teeb abituks
Stressi puhul võib inimene ka ise endale haiguse välja mõelda. Psüühiline pinge on suur, sellega ei osata toime tulla ja pinge vallandub kehaliselt. Tuntakse selgelt mingi haiguse kehalisi sümptomeid, kuid meditsiinilist diagnoosi ei täheldata. Näiteks tunneb inimene endal südamehaiguse sümptomeid (valud, pisted jne), kuid meditsiinikontroll näitab, et süda on terve. Pikemaajaline pingeseisund võib aga tekitada reaalseid tervisehäireid nagu südameneuroos ja maohaavandid.
Stressi ei saagi vältida. Liialt hoogne püüd stressi vältida toob selle ise kaasa. Stress on inimese elu paratamatuks saatjaks. Stressi toob iga muutus, millega peab kohanema. Ikka juhtub ebameeldivaid, ootamatuid või traumeerivaid sündmusi. Küsimus võib-olla ongi selles, kuidas üks inimene suudab kohaneda olukorraga, ilma et tal tekiks traumaatilisi kogemusi, samal ajal tekitab teisele probleeme ka väikese pingega olukord.
See, mis ühele võib pingeolukorras olla innustavaks jõuks, võib teist samas pärssida. Näiteks töökaotus võib üht inimest innustada ja teda elus edasi viia, teise aga lööb pikaks ajaks tasakaalust välja.
Tunnista probleemi
Kõigepealt peab endale tunnistama, et midagi on viltu. Tuleb osata ennast jälgida ja tähele panna. Mõelda sellele, mida tegelikult vajatakse ja tahetakse. Inimene, kes töötab puhkuseta, võib ju öelda, et ma teen seda enda jaoks ja enda vajaduste pärast.
Kõige lihtsam soovitus ongi vaadelge ennast ja hoolige iseendast. Kui traumaatiline on sündmus inimese jaoks, tuleneb sellest, kui ohustatud või abituna inimene end tunneb, s.t, millise tähenduse ta ise sündmusele annab.
Psühholoogiline nõustaja või psühhoterapeut saab arutleda koos inimesega, mis viimasega tema elus toimub. Usalduslikus terapeutilises suhtes saab rääkida ja inimest kuulatakse.
Psühhoanalüütiline teraapiaprotsess toimubki nii, et inimene räägib oma mõtetest ja tunnetest, mida siis koos terapeudiga analüüsitakse. Kui inimene tunneb ennast halvasti, tal on ebamäärane pinge- või ärevustunne, saabki nõustaja või terapeut aidata tal kõigepealt leida tähendused ja sõnad segastele tunnetele, mõtetele, fantaasiatele.
Psühhoanalüütilises lähenemises ei öelda patsiendile, et tehke nii või ärge tehke nii. Ka ei anta nõuandeid ega õpetata elama. Inimene ise tunneb ennast kõige paremini ja asjatundja oskab leida vastuse inimesest endast. Psühhoanalüütiline teraapia ja psühhoanalüüs on pikaajalised protsessid, mis võivad kesta aastaid.
Kui inimene on elanud aastaid traumeerituna või rahulolematuses iseendaga, võtab ka muutus aega. Alateadvusest püütakse teadvusesse tuua ja verbaliseerida varajasi, lapsepõlvest tekkinud tundeid ja käitumismustreid, mis ei lase inimesel õnnelikult elada. Üritatakse taastada seda, mis on puudu jäänud ema-lapse suhtes.
Tavaliselt ei tule inimene nõustaja või terapeudi juurde sellepärast, et tal puudus lapsepõlves emaga emotsionaalne kontakt või tuli lapsena palju üksi olla (kas füüsiliselt või vaimselt) või peres oli vaimne või füüsiline vägivald. Tullakse mingi välise põhjusega ei saa püsisuhteid luua või luuakse liiga palju suhteid, mis aga ei paku rahuldust, peresuhetega on probleeme, töö ei paku rahuldust või inimene on lihtsalt õnnetu, ärevuses, kuigi põhjust nagu ei oleks.
Pikaajalisel teraapiaprotsessil leitaksegi sageli, et inimene ei suuda luua suhteid, sest lapsepõlves puudus emaga emotsionaalne kontakt. Või kui näiteks lapsepõlves oli isa vägivaldne, võib inimesele kogu maailm tunduda vägivaldsena. Oma hirmu nähakse väliskeskkonnas, sest enda sees ei suudeta seda taluda.
Psühhoteraapia rajaneb suhtel kahe inimese vahel, kus analüüsitakse patsiendi tundeid, mõtteid, fantaasiaid. Analüüsi käigus võib inimene saada aru, kust pinget ja muret tekitavad tunded ja vaevavad käitumismustrid pärinevad. Emotsionaalse tunnetuse abil saavutatakse uued arusaamad ning mure ei vaeva enam.
Psühhoanalüüs
Psühhoanalüüsi looja on Sigmund Freud. Analüüsitakse tundeid, mõtteid, fantaasiaid, unenägusid. Analüütik formuleerib alateadlikud konfliktid, mis vaevavad inimest, ja interpreteerib neid. Teraapiaprotsess toimub kõnelemise kaudu. Uuritakse inimese sisemise tegelikkuse kohanemist välisega. Inimese kujunemisel peetakse oluliseks lapsepõlve.