Kuu aega enne sõda: Gruusia reisikiri

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Juhan Voolaid

Meie reis toimus kuu aega enne praeguseid ränku sündmusi, 02. - 12. juulil 2008. Tol hetkel ei uskunud meist keegi, et asjad sedavõrd karmiks pöörduvad, lootsime Georgiale hoopis paremat tulevikku. Jälgime arenguid Kaukaasias suure murega ning tunneme väga kaasa Gruusia toredatele inimestele, kirjutab Juhan Voolaid.

FOTO: Juhan Voolaid

Batumi rannamaastik.

FOTO: Juhan Voolaid

Kauplus Stepantsmindas

FOTO: .

Teekond Stepantsmindasse.

FOTO: Juhan Voolaid

On pime ja palav, on umbes kell 3 öösel, meie ümber askeldab lärmav inimpööris ja me seisame juhmide põhjamaalastena Thbilisi lennujaama ukse ees. Palavus on vabandatav, selle tekitab laiuskraad, miks aga lennujaam ainult öösiti töötab, see jääb saladuseks.



Aktiivsed ja poolhabetunud sellid žestikuleerivad valjul häälel, meelitavad kedagi oma taksosse, ajavad kellegagi mingit valgustkartvat äri või siis vahivad niisama,  mõnest muust hämarast kasujanust ajendatuna. Märkame eemal silti IRINA ning ohkame kergendatult. Kuuma lõunamaa vette visatud põhjamaa jäätükid on päästetud.



Mis on IRINA?



Irina on laias mõistes kodumajutus. Muidugi võiks ju ööbida ka hotellides, kuid see oleks kallis ning kuhu jääks õhustik? Meie Thbilisi majutus asub seega üsna Marianišvili metroopeatuse lähedal, mugavalt kesklinnas, Irina-nimelise majapidaja juures.



See on tõeline rahvaste läbisõiduhoov: seal veetud aja jooksul nägime oma kümmet rahvast. Näiteks rootslasi, iirlasi ja iisraellasi ning muudestki rahvustest habetunud selle.



Igaühel seljakott seljas ja reisimehe pilk ees, igaüks trepist alla või üles astumas või siis istumas põhiruumis, suures hallis ja Irina või tema tütardega juttu puhumas. Tubasid leidub neljale kuni kümnele inimesele ning hind ühele inimesele algab kahekümnest larist ehk siis saja neljakümnest kroonist.



Irina juures ja ka edaspidi saame teada, et pea igas majutusasutuses näib olevat meheleminekueas peretütar, kes kantseldab usinasti, ja see hämmastab. Kust võetakse sellisel määral peretütreid?



Gruusia, Georgia või Sakharthvelo?



Enne reisi eeltööd tehes ei jätnud meid küsimus, kuidas peaks Gruusiat nimetama - Gruusiaks või Georgiaks?



Reisi jooksul küsisime seda mitut puhku ja levinum vastus oli: «Venelased kutsuvad meid grusiinideks, eurooplased georgiinideks, ise aga hüüame oma maad Sakharthvelo.»



«Aga kuidas meie peaksime teid hüüdma?» küsisime mõttes ja südamest, hingeldades nagu pikamaajooksjad, sest tajusime lävelejõudnu ärevust. « Aga kelleks teie end peate?» küsis uuritav vastu ja pilgutas silma. Sügasime asjade üle järele mõeldes kujutluses lauba veriseks ja hakkasime tasahilju midagi mõistma.



Reisi jooksul ei kohanud me kedagi, keda oleks häirinud sõna Gruusia või grusiin — nii seal räägitaksegi, kui räägitakse vene keeles. Inglise keeles räägitakse aga Georgiast ning georgiinidest.



Poliitiline seis



Poliitilise seisuga me oma reisi jooksul kokku ei puutunud. Mõned ääri-veeri esitatud küsimused leidsid üldjoonelise vastuse, et jah, Venemaaga pole suhted praegu head, kuid inimeste tasemel, murujuure kandis ollakse sõbrad.



Ajakirjanduses viimasel ajal kirjeldatav keeruline poliitika seega meieni ei kostunud. Keeruline olukord riigi nendes osades, kuhu sõjakõmin otseselt ei ulatu, ei ole väliselt nähtav, tuntav.



Eeltööd tehes oleme välja sõelunud piirkonnad, kuhu nina pista ei maksa ning kõik laabuski turvalises ja ülimalt meeldivas õhkkonnas.



Thbilisi



Thbilisi rahvarohke tänav, näiteks Marianišvili, on ülimalt orgaaniline. Siin leidub igas laadis eluväljendusi, kõige üle domineerib aga siiski inimese parim sõber, elutu metallkobakas, auto.



Valitseb pidev trügimine, kõnniteed on kitsad, inimesi on palju. Lisaks tuleb mööda pääseda kõikjale pargitud sõidukitest, igas kangialuses passivast puuviljamüüjast ning siin ja seal kätt sirutavatest mustast linakeerust välja vahtivaist kortsunäolistest kerjustest.



Päike põletab siin pidevalt kolmekümnega ja enam, selline kõnnak roiutab. Majad on väsinud, mida linnasüdamest kaugemale, seda pragunenumad ja lössis.



Märkasime siin ja seal tihedama liiklusega tänavail väikesi vanamehikesi, kes juhendasid parkivaid ja väljatagurdavaid autosid triibuliste peenukpulkadega, mis meenutavad politseisaua. Mehikesed saavat sellise abi eest riigilt raha, see olevat nagu päristöö.



Autojuhid tuututavad Gruusias pidevalt, jääb mulje, et see on midagi sellist, kui kasutad excelis ainult põhifunktsioone, kuigi saaks palju enamat.



Autost kui programmist, kui riistast, pigistatakse välja märksa rohkem kui meie, nad lõbutsevad signaaliga täie südamega ja teevad seda tõsimeeli, nende olemus ja lõunamaaline temperament ei luba vaikides sõita.



Kui pasun on, siis tuututa! Sama mustrit näib kasutavat siin ka ilm, ehk sealt ongi temper pärit. Näiteks pani vihmataat Bathumis iga väikese vihmasabina puhul ära ka paar ajaviiteäikesepauku, lihtsalt, miks mitte - aparaat on, miks mitte kõiki nuppe käppida?!



Aeg-ajalt sikutas meid suurel tänavaristil käest mustaks määrdunud jõnglane ja muudkui nõudis heledal häälel: «Manni, manni!»



Suuremad lapsed, otsekui mingist 19. sajandi inglise agulit kajastavast teledraamast välja karanud vaesed naisehakatised, laiutasid me lahkudes kõigi haletsustekitusreeglite kohaselt ohates käsi stiilis: «Nojah, näen, mu härra, et te soovite meie peatset surma!»



Tänavapildis hämmastab apteekide rohkus. Ehk saab sealt osta sooja ravivaid jääst tablette?



Tuttavat nähes musitavad karvapõsksed meeskodanikud üksteist mats ja mats põskedele, ja nüüd, kas ei ole see üks õige tervitusmusi? Seksuaalsest eelarvest prii akt!



Järjekordadest



Sabas seistes tuleb Gruusias olla väga mihkel ja oma järjekorda kiivalt silmas pidada. Siinkandis


vohab selline komme, et mingi vend astub lihtsalt ligi ja vajub apaatsel ilmel sellesse tühemikku, mida sa oled näiteks delikaatsusest enda ja enese ees pangaautomaadis tehingut sooritava kodaniku vahele jätnud. Sama lugu ka pangas või mujal — kui ei olda hoolas, astub keegi lihtsalt järjekorras sinu ette, nüri emotsioon silmis ja südames.



Söömine



Esimest korda restoranis suure laua taga tellimust esitades kokutasime tugevasti. Seletasime ja seletasime, õppisime maa kombeid, pakutavat kaupa ning tellimisnippe tundma. Olime alles rohelised, astusime tellimisetee esimesi tudisevaid samme.



Me ei teadnud, et reisi lõpufaasis oleme juba sellised «käpad», et suudame ilma menüüta keerulistes nimedes ja jookides orienteerudes tellimuse esitada. «Hinkaalid,» pobisesime pooleldi punastades ja vaatasime lolli moodi muiates üksteisele otsa. «Hatšapuri!»  



Veini küsides meie hääl muidugi ei värisenud, seda olime varemgi pruukinud ja teadsime hästi, millega on tegu. Valget ja kuiva, jahedat, palusime, ja ka saime.




Eestlased — sarnaste muredega sõbrad



Kuigi kohalikud vahivad meid kohati nagu loomaaia loomi, täiesti varjamatu huviga ja jalatallast pealaeni, on suhtumine ülimalt sõbralik.



Suurem osa taksojuhte teab nii Eestit kuid muud Baltikumi omast ajast hästi — üks on Kaunases käinud ja teine Riias. Seda teavad nad ka,  et meie rahvad on alati suured sõbrad olnud.



Üks taksojuht Bathumis tunneb meid kõneviisi järgi ära. «Ma olin eestlastega koos sõjaväes,» sõnab ta. «Eesti keel on selline magusake, omamoodi.»



Mitmel puhul peatuvad inimesed meid tänaval oma telje ümber kiiklemas nähes iseeneslikult ja pakuvad lahket abi.



Ühiseks jooneks ja sõbralikkuse sügavamaks põhjuseks on aga ikkagi Venemaa. Oleme ühtlaadi väikesed naabrid sellele monstrumile ja jagame sarnaseid muresid.



Thbilisist Stepantsmindasse



Sõidame Thbilisist umbes 150 km kaugusel asuvasse, umbes 1800 meetri kõrgusel paiknevasse mägikülakesse Kazbegi. Teekond on vaatamisväärne, peatume Mtskhetas, Gruusia ususüdames ja endises pealinnas, seejärel ka Ananuris ilusate kirikute juures.



Tee ääres hakkab üha enam silma puuviljamüüjaid, mütsi- ja sokimüüjaid, mingid maiustusepulgad laual.



Mütsid kriipisid aga tõsiselt hinge, hakkas tunduma, et oleme millegist sellisest terve oma elu unistanud ja nüüd on nad lõpuks siin, meie eneste lihaste käte ulatuses.



Stepantsminda (end Kazbegi) küla (1740 m üle merepinna) on väike ja vaene, kuid asub keset maagiat, keset hinge ja pilku matvaid mägesid. Esmased muljed on raputavad ja veel raputavamad, sest teede konaruse üle siin kurta ei saa.



Sõidame üle silla, mille all kahiseb Terek, pöörame vasakule ja oleme juba Gergeti küla kandis, hetke pärast ka peremeesmajas, järjekordses kodumajutuses.



Küla kohal kõrgub Kazbek (5047 m), Gruusia kõrguselt kolmas mägi. See on võimas lumepäine mägi, mida kohalikud hüüavad Mqinvari (ehk Ice Mountain ehk Jäämägi). Vahime ja vahime kaua, sedalaadi jurakad viivad nagu veidi aru peast ära. Liiga võimas värk, liiga suur. Mõistetamatu asi.



Koeraintsident



Kodumajutuse peremees kiitles õhtu vältel veidi oma koeraga ja seletas meile, et see olla kusagil tšempioniks. Me noogutasime ja tegime ka uskmatut nägu. Nimetus «tšempion» tundus vägev! Uskmatu näo tegemine aga oli viga.



«Vaadake!» näitas peremees ja riputas koerale kaela mingeid hantleid, «nii me treenime, kael peab tugev olema.»  «Ohoh!» naersime sellist treeningmetoodikat silmitsedes ja peremees läks hantelkoeraga jalutama. Et koera kael ikka koormust saaks ja nii.



Jalutasime meiegi samas suunas, kuni vastu tuli peremees koeraga, kellel oli pool pead verine. «Mis juhtus?» pärisime ja peremees seletas lahkesti, et vastu oli tulnud üks süsteemiväline koer, keegi, keda tavaliselt nende jalutuskäigu teel pole olnud ja kes tšempionile tuska valmistas.



Ja et kes tšempionile tuska valmistab, see hammustatakse siinkandis pooleks, sestap ka veri, ärge kartke, kutsal enesel pole häda miskit! Läksime vaiksemana kui enne edasi ja siis nägimegi eemal teepervel mingit vaevaltliigutavat kogu, iseenese soolikates vedelevat süsteemivälist koera.



Mägede kombed on neil koertel! Üllatuseks on põhjust vaid linnavurledel, kes me ka oleme.



Matk Gergeti mägikirikuni  



«Mägedel on öösiti varbad külmad,» ei ütle gruusia vanasõna, kuid võiks, sest tal oleks tuline õigus. Ööd on siin jahedad.



Meie selle päeva eesmärgiks oli tõus eemal künkal, Kazbeki taustal terendava mägikirikuni (Gergeti kolmainsuse kirik) ja siis jälle tagasi. Antud kirik on siinse kandi olulisim landmark, kui va Kazbek ise nüüd kõrvale jätta.



Alustasime igati reipalt ja läbisime kergelt Gergeti küla. Kõndisime mööda ojaveert, mis oli prügi nii tihedasti täis loobitud, et võis uskuda, et see on siin omamoodi kunst, mitte kergemeelsus prügikäitlemisel.



Muu saasta vahel tervitas hommikupäikeses kiisates meid ka kaks autovrakki, mis andis vaatepildile mõõdet ja prügile asisust. Prügi seas jooksid heidikkoerad, peatusid siin miskit nuuskimaks ja tõttasid juba edasi, kusemaks kusagile teisale.



Teisel pool oja vahtis roheliselt mäeseljalt meie poole lehmake, veidi kõrgemal juba teine, närimas ikka oma igavest nätsu — maost üles soputatud heinapoolist.



Ronimine muutus üha raskemaks, nõlvad ajasid end kraadidele püsti ja hirnatasid valjult. Nende suurim iha oli saada seinaks, saavutada üheksakümnekraadilisus, absoluutne lagi nõlvanduses.



Valisime raskema tee, otseronimise, kuigi oleks võinud minna ka ussina keerutavat ja märksa tasasemat teed pidi, ja see osutus veaks. Jalad tundsid tõusunurga ära, ning et eelmine päev olime veidi veini abil režiimi rikkunud, siis tundsid nõrgemad südame piirkonnas ägedat kloppimist ja jäid maha.



Tugevad aga käisid kiriku juures ära ja nägid binokliga Kazbekki silmitsedes tipu lähedal midagi inimesekujulist.



Ning kuna teadsime, et legendi kohaselt oli Kazbeki külge aheldatud Prometheus, ning et meie turistiraamat möönis sama ja rääkis tipu lähedal asuvast inimest meenutavast kaljust, ei olnud mõtet kahtepidi mõelda. Olime näinud Prometheust ennast!



Stepantsminda küla



See on vaikne, nelja tuhande elanikuga rahulik ja unine asum. Tolmust peaväljakut ääristavad ühelt poolt väsinud turuputkad, teisel pool seisab Alexander Kazbegi kuju. Stepantsminda on Alexander Kazbegi kodulinn.



Ta oli Georgia kirjanik, kes kirjutas 1883. aastal Kaukaasia bandiidist Koba, kes oli omakorda Robin Hoodi tüüpi vaeste kaitsja mees.



Kobal oli kolm joont: põlgus võimude suhtes, kalduvus vägivallale ja siiras vajadus pidevaks kättemaksuks. Kazbegi tööd andsid tohutut inspiratsiooni Stalinile, kes kasutas varjunime Koba ka oma revolutsioonilise pseudonüümina.



Külatänavad on vaiksed ja kuumad, ometigi on jalutuskäik neil selgepiiriline nauding. Kõik on siin nii pagana teistmoodi, kõik on nii maaliline.



Küla asub keset igalt poolt ümbritsevaid kõrgeid mägesid ning küsisime üksteiselt, et noh, kas klaustrofoobiauss juba närib, noh, kas soomaarahvas sooviks juba lagendikule, kas oleks vaja juba jooksuga näiteks Lääne-Eesti madalikule pääseda?



Kazbegis on 7-8 väikest poekest, kõigis laias laastus sama kaup müügil. Teretame viisakalt, ostan midagi ning ütlen siis «aitäh» asemel veelkord kaupa vastu võttes «tere». Keeleõppetunnid pole veel täielikult kohale jõudnud.



Meil tekkis akuutne pissihäda ja soovisime seda kusagil rahuldada, kuid vetsu kusagil polnud. Jalutasime hotelli juurde ja küsisime seal laua taga vahtivalt beibelt, kes osutas lahkesti meile eemal paistvat rohelist väravat, et seal saavat.



Kõndisime näost punetades sinna, kuid värava taga laius tavapärane hoov, seal oli lehm mingi toika küljes maa küljes kinni ja paterdas kodusiga. Pagan!, möönsime ja jalutasime minema.



Kunagi 1988. aastal ehitati Kazbegisse, ehk siis Stepantsmindasse ka köisraudtee, mis viis otse külakiriku tagant üles Gergeti kolmainsuse kiriku juurde. Külakodanikud ja teised kohalikud seda aga omaks ei võtnud, see oli sissetungivate jõudude idee.



Üsna varsti trossikandja hüljatigi ning tänaseks on alles vaid selle süsteemi lagunev alguspunkt ja ka must metalltorn keset Gergetit. Üleval kiriku juures midagi suurt enam alles polevat.



Ostap Bender ja Ippolit Matvejevitš



Thbilisist Stepantsmindasse suunduv tee kannab nime Gruusia Sõjatee. Raamatu «12 tooli» austajad teavad hästi, mida see kõik tähendab, ning küsisime siiasõidu jooksul ka autojuhilt, kus asub siis paik, kus isa Fjodor hulluks läks.



Autojuht peatus kusagil ja näitas midagi, kuid see, mida nägime, ei ühtinud meie ettekujutusega asjast kohe kuidagi. Näidatud sein asus Gruusia Sõjatee keskmises faasis, paigas, mis meenutas oma viisakate teede ja suusakuurortidega Šveitsi mägesid.



Hilisema koduse uuringu käigus selgus, et isa Fjodori hullumine toimus Darjali kurus, just seal, kus tänasel päeval asub Gruusia-Venemaa suletud piiripunkt ja kuhu pole eriti soovitav oma nina toppida.



Siiski käisime ära üsna seal lähedal, kümmekond kilomeetrit Stepantsmindast edasi ja pilt, mis meile avanes — tolmjaspruunid mäed, lagunenud teed ja teravad kaljunukid — tõi südamesse rahulduse. Just siia võis paigutada kujuteldavad väikesed nukud, mägedes matkavad aardekütid, Ostap Benderi ja Ippolit Matvejevitši.



Õhtusel ajal toimus kodumajutuses just Kazbekilt naasnud Ukraina alpinistidega spontaanne laulukonkurss, võistulaulmine. Peremees ja tema naine kuulasid meid ja plaksutasid väga sageli.



«Laulge julgesti!» õhutasid nad meid tõeliste muusikagurmaanidena. «Ega see külasse ära kosta!» milles me siiski väga kindlad polnud.



Siinkandis, Kaukasuse südame piirkonnas on põhilisteks liiklusvahenditeks valged Nivad. Sellisega sõidamegi läheduses asuvaid koski vaatlema ning läbime teel külma ja pimeda tunneli, mida ääristavad jahedust leidnud kummituslehmad ja -hobused, vaikselt pimeduses konutavad lojused. Koskede kohal hõljuvad kotkad, ilmselt needsamad, kes aegade hämarses Prometheuse maksa nokkimas käisid.



Küsime, et mis siis saab, kui keegi sellisel kitsal koskede juurde viival mägiteel vastu tuleb, ja väike kiilakas peremees vastab kuldhamba välkudes, et siis peab üks seni tagurdama, kuni laiem koht tuleb. «Ja tagurdab see, kes on noorem, siin on vanuse järgi asjad paigas!»



Tagasiteel Thbilisisse ostsime endile ohtralt mütse. Papaahhasid, mingeid värvilisi ümarvorme ning ka vildist peakattevahendeid. Ületame ka mütside ostmise kriitilise piiri, sest õhtuks oli meil kaheksa peale juba üheksa uut mütsi.



Vanasõna aga ütleb: «Kriitiliseks muutub asi siis, kui inimmõistus üritab ühele inimesele kahte mütsi pähe suruda. Siis jääb vaid üle vanajumalalt mõistust juurde nuruda.»



Ühes kohas, nii-öelda Gruusia Sõjatee šveitsilikus osas, palun peatust ja pildistan karjakasvatajarahvast, tossava hütikeste ja koertega, liustikega taustal, kuid koer tormab lõrinal minu suunas, ilmselge soov silmis mind pilbasteks rebida.



«Tule ära!» hõikab autojuht mulle. «Nad on metsikud!» Kiirustan minema ja koer peatub. Autode peale ta hammas veel ei hakka, kuigi hammustamisetrenni on tehtud omajagu.



Meie autojuht, kiiret sõitu tegev Schumacher ütleb nagu muuseas, et ta pole eales mütsi kandnud. Pole kunagi mütsi pähegi pannud. «Thbilisis pole sellist asja põhimõtteliselt vaja,» möönab ta ja pärib, et kuidas Eestis lood on ja palju talvel ka külmakraade on.



Bathumisse



Õhtul hilja siirdusime öisele Thbilisi-Bathumi rongile, kuna see on juttude kohaselt taibukas liikumisviis, saab mugavalt 350 km magada ja öösel on jahe ja mõnus. Pilet maksab 23 lari, esimene klass, mis seal rääkidagi!



Aga hoopis on palav. Väga palav. Kattume kiiresti limaga ja ronime perroonile jahenema. Märkame lehvikumüüjat ja juba varsti leidub meie hulgas päris mitmeid inimtuuleveskeid. See aitab hästi, kuid ainult seni, kuni lehvik töötab. Käe väsides tekib kehale jälle kerge kirme, inimesed loiduvad mu enese silmade all sekunditega.



Bathumi raudteejaama varasel hommikutunnil ootavad meid vaimsete kahvadega relvastatud turistipüüdjad ja alustavad vestlust pakkuvas kõneviisis.



«Meil on suurepärane viietoaline korter kesklinnas, igaüks saab soovi korral kahese toa ja üleüldse, muud mõnu ka ohtralt!» lausub üks õlise näoga alkoholi järgi haisev mittehärrasmees, kuid kohe pareerib tema poolt lendu löödud lubaduste tennisepalli keegi tõsise ilmega viiekümnene daam: «Aga minu elamine on siinsamas mere ääres, kaks tuba, söök ja kõik muud suured mõnud, mida inimene üleüldse ette suudab kujutada.»



Õlinäoline haisumees ja daam kisklevad veidi aega sõnutsi ja meie peame väikese koosoleku, et mis on rentaabel ja kuidas. Daam väljub kisklusest ning astub eemal istuva meieoma juurde ja vestleb.



Jutu käigus poetab ta, et üks poeg on vangis ja teine ka, ja raha on hädasti vaja ja aidatagu nüüd teda käbedasti. Me võdistame õlgu, sest me kardame kusagil eemal vanglas lõugu lõksutavaid vange jubedalt, ja otsustame õli ja tema kompanjoni kasuks. Et ikkagi viis tuba, lisaks kahesed toad ja muud mõnud.



Sõidamegi linna ning õli viib meid korterit vaatama. Korteris tuleb meile vastu keegi turjakas sussides ja hommikumantlis kutt ja ütleb, et tube väga vaadata ei saa, et seal magatakse sees.



Aga üldjoontes saab neljase ja kolmese toa ja ühe (meid on 8) kägistame niisama ära. Ehmatan, sest märkan, et mees viimast lauset nii ei öelnud ja et et olin selle kägistamise asja ise juurde mõelnud.



Laseme ennast minema sõidutada ning õli viib meid uude kohta, hoopis mujale. Lahke pererahvas toob meile kohvi ja lubab meile tubasid 40 ja 50 lari ööpäevas. Oleme rahul, maja on heas kohas, kõik on puhas ja sire.



Siinne süsteem ongi selline — võtad takso ja sõidad sellega taksojuhi suva ja teadmiste järgi mööda majutuspaiku, kuni leiad sobiva.



Bathumi botaanikaaed



Oleme eelnevalt välja uurinud, et Thbilisi botaanikaaeda minna ei maksa, et see olevat magedate killast, kuid see-eest tasub sisse astuda Bathumi omasse, mida ka teeme.



Sissepääsu ees on kiviteel vedelemas väsinud, vana ja nõrk bokser, kõhn ja vaevaline. Heidame talle kõrvalpilgu ning astume kassa juurde. Pilet maksab 6 lari. Maksame ning sisenedes märkame, et bokser on meiega ühinenud.



Ta kõnnib meie tempos kilomeetreid, lõpuni meiega kaasas, ja seisatub seal, kus meiegi. Viskab pingi alla vilusse vedelema seal, kus meie jalgu puhkame. Ta on nagu omamoodi turvamees, omamoodi giid.



Siin leidub igasugu taimi, selge see, ka puid ja muid, kuid enim jäävad silma sinised põõsaslillede klumbid, suurelehised hortensiad. Peale nende leidub siin veel 4999 taimeliiki, igast maailmaotsast, kõik kenasti osakondade kaupa ära jaotatud.



Teekond, peatee, on siin umbes kolm-neli kilomeetrit pikk, lisaks on pidevalt võimalik astuda kõrvalteedele, nn osakondadesse maailmajagude või riikide, mandrite kaupa.



Must meri



Bathumi kuulus promenaad on küll pikk, kuid noh, tavaline. Siin ja seal putkad ja jubinamüüjad, lapsed ja ratturid, eemal terendamas suur ilmaratas. Inimesi rannaliival... stopp! Rannaliiva asemel kasutatakse siin lutsukive! Siis et: inimesi lutsukividel eriti pole, sest on tuuline ja lained mühklevad üsna kõvasti vastu kaldaklibu.



Ujumine pole täna lubatud. Kraade olevat vees kellegi sõnul vaid 16, mida me hästi uskuma ei kipu. Ja ikkagi — iga kord, kui pilgu alla viskan, tekib tuhin hakata valmistuma siin peatselt aset leidvaks lutsuviske MMiks.



Näeme, kuidas kollastes vestides rannavalvekutid kutsuvad inimesi muudkui lainetest välja tulema, ja siis kaugemal, ja siis sootuks neljasaja meetri kaugusel. Poisid jooksevad higist leemendades siia ja sinna ja ajavad muudkui uusi vettekippuvaid kodanikke tagasi lutsukividele.



Järgmisel päeval siirdume Bathumist kümme kilomeetrit Türgi suunas, Gonio-nimelises kohas, taas enda arust ujuma, lootuses, et lainetus on vaibunud, kuid ei ole. Istume siis niisama lainetemöllus kiviklibul ja hullame kogu raha eest.



Külakeses, tagasiteel rannast, tekib meie kõrvale vanamees, kes asub peale käima nagu uni, et just nüüd oleks taibukas temaga koos tšatšat (kange alkohoolne jook) juua. Et tulge nüüd, ja et ega palju pea jooma — 100 grammi igaühele ja ongi valmis.



Loobusime siiski pärast pikki pingutusi ning meie nina all peatus marsruuttakso, kohalik maršrutka. Olime sellest ringiliikumisviisist eelnevalt palju kuulnud, kuid ise proovinud veel ei olnud.



See on selline süsteem, et mikrobussi topitakse nii palju inimesi kui mahub, ja siis lõpuks võetakse nende kõigi käest jube vähe raha.



Nägime sees kahte vaba kohta ja tahtsime juba ust kinni lükata, et ei mahu, aga siis hakkas keegi lahke avitaja meid ükshaaval ja hulgi sisse suruma ning üsna pea leidsime end kõik kaheksakesi täistuubitud mehhanismis Bathumi poole sõitmas, kohalikud sellid lahkeid küsimusi esitamas ja veel lahkemat infot pakkumas. Siinkandis ollakse jutukad.



Kuigi eelnevalt oli teada, et iseseiva mikrobussi üürimine on siinkandis suhteliselt võimatu ning tuleb kasutada just kirjeldatud maršrutkasüsteemi, läksime siiski Bathumi maršrutkaplatsile ja asi oli viie minutiga joones.



Et homme, väga kena, paluks eraldi meile mikrobuss ja paluks sellega saada Kutaisisse. Anti valida kahe bussi vahel, vana ja väsinud ja uue vahel, vana hind 150, uuel 200 lari. Valisime uue. Hind oli küll soolane, aga siiski, hinna sisse kuulusid mugavused ja omaetteolek. Oleme ju vurled, me tahame ju vurlemoodi asju.



Gruusia parim restoran



Tuttavad olid meile eelnevalt seletanud, et Bathumi restoranis, mis asub otse raudteejama vastas ja mille nimi on Megrul-Lazuri, lihtsalt peatb ära käima, sest seal pakutakse Gruusia parimaid hinkaalisid (hinkaali- lihaga täidetud, umbse kokamütsikese sarnane tainavorm, pelmeeniline).



Uskusime seda juttu ja kui kohalike käest kuulsime, et mitte ainult hinkaalid pole parimad, vaid kogu restoran väärib sellist tiitlit, siis leidsimegi juba üsna pea ennast sealsamas mugavalt laua ümber istumas ning menüüd silmitsemas.



Meie ettekandjaks oli Ašot, mees nagu kõnelev paberivabrik, mille igale tootele on uus nali või lugu kirjutatud. Ta viskas nalja, rääkis lugusid, õpetas toite sööma ja hindama ning kuulas ajuti ka meie empiirikat. Ta oli mõnus mees.



Pärast esimesi salateid ja veinilonkse kõlas meie hulgas tõdemus, et juba sellest piisas, et siiatulek ennast ära tasuks. Toitude lõpufaasis võis suud pühkivate mõnusate röhatuste vahel kuulda juba midagi sellist: Mjah, vist elu parim söök!»  



Söömine käib siin aga nõnda, et igaüks tellib miskit ja siis tuuakse see asi ja ei panda mitte tellinu ette, vaid laua keskele, ja siis saadetakse see ringile, nii et kõik saavad kõigist toitudest osa. Kenake komme, eks ole.



Väljas ootavad taksojuhid proovisid meid aga kohe kotti pista. Nad rääkisid pikka aega 30 larist, et odavamalt ei saa. Me olime juba aga selleks ajaks kalad, kas just vanad, aga veidi ikka, ja ütlesime pärast mõningast verbaalset heitlust, et eks me võtame siis hoopis raudteejaamast taksod.



«Alla 30 ei saa,» kiunatas taksojuht veel, «sinna on ju 30 km!» «Ei,» sõnasime me, «me soovime Bathumisse, mitte «sinna»,» ning siis naeratasid mehikesed nagu korteripakkujast õli toona, Bathumi alguspäevil, ja sõnasid: «Aaa! Me mitte ei saanud kohe aru, et te Bathumisse soovite! Ja-jaa, sinna on küll täpselt 10 lari.»  



Üldse peab taksodega ettevaatlik olema. Terve reisi jooksul nägime vaid üht taksomeetrit ja küll see alles sundis südame rõõmust hüppama, ehk tuli nõrgemale psühholoogiale isegi kojuigatsuspisar silmanurka.



Alati tuleb enne sõitu kindlaks määrata hind, ja see ei peaks kunagi olema see, mida taksojuht küsib. Kui lariarv hakkab juba ületama kilomeetrite arvu, pruugib kuri karjas olla. Ning veel ei maksa istuda vanadesse vene autodesse. Ühel juhul pääsesime napilt lämbumissurmast, bensiinihais oli tõeliselt vänge.



Bathumi turg



Kuna osal reisilistest on otsas aluspüksid ja teised soovivad osta gruusia rahvuslikke nuge, siis siirdume turule. Mõtleme korraks enne sisenemist, et huvitav, mida arvaks vaenlane, kui me sellises varustuses lahinguväljale ilmuks.



Turg on suur, aga suhteliselt nürimeelne. Kõik letid on täis samalaadset odavat hiina kaupa, mis meilgi, midagi eriliselt üllatavat ei kohta. Leiame alukad, leiame suveniirnoad, ostame mõlemaid ning kõnnime siis veel niisama ringi. Moe pärast ostan endale veidras kilepakis gruusia kohvi, millest juba ette tean, et see jääb koju seisma.



Kutaisi suunas



Linnast välja sõites mõtlen sellele, et küll need jalakäijad on siin alles ühed hüplevad jobud. Karglevad autode vahel siia-sinna, ehmatus ja adrenaliinitilgad näol, et kas saavad üle tee, et kas jõuavad veel koju laste juurde või siis hoopis joomingule.



Ülekäigusebrad on harvad, valgusfoorid jalakäijatele sulaime, ning isegi kui neid leidub, ei anta jalakäijaile teed, vaid autojuhid vaatavad neid mööda vuhisedes kui tüütult pinisevaid kärbseid.  Igal pool maanteede ääres vahtivad tuimanäolised lehmad on aga rahulikud.



Neile teevad sentimeetrite läheduselt mööda tuhisevad, sõltumatu pilguga tulevikku vaatavad matšod head. Autod tuulutavad neid palava käes ning viivad ühtlasi oma õhuvooluga ära vastikud sitikad.



Sataplia karstikoopad



Meid Kutaisisse sõidutanud mikrobussipoisid ütlesid, et Satapliasse on nutikas õhtul minna ja nii me tegimegi. Jätsime muidugi kahe silma vahele tõsiasja, et mikrobussipoisid soovisid tagasi koju minna, nad soovisid, et nad ei peaks meid ise karsti vaatama sõidutama, et las teeb seda keegi teine.



Võtsime taksod ning läksimegi. Õhtul. Satapliasse viiv tee on raske ja väga kehvas seisukorras, oleksime eeldanud, et selline turismimagnet on ligipääsetavam. Aga ei ole.



Taksojuhid sõitsid oma tumesinistel mersudel väga ettevaatlikult auklikul teel ja siis ühtäkki kargas tee äärest autode vahele siga ja vajus sügavalt jooksmistranssi.



Ta proovis küll auto eest ära hüpata, kuid õnnetuseks pidevalt otse ning seega kujunes sellest kõigest kõrvaltvaataja jaoks midagi sellist, et rikkad välismaalased on nüüd seasafaril ja ajavad vaest roosat lollpead mersuga taga. Autod peatusid ning siga väljus õudsest unenäost.



Ta jäi ähkides tee äärde seisma, jälgis kaugenevaid autode tagatulesid ja mõtles oma väikeseses seaajus, et küll need väljamaalased on ikka tõprad! Tulevad mersuga seajahile!



Sataplia koopad olid aga välja lülitatud. Suur diiselgeneraator, mis koobastikku kella kuueni lõbusalt valgustas, oli seks päevaks väljas ja kõik. Koopavalvur lubas meid siiski sisse ja osutus igati lahkeks.



Hämmastaval kombel leidus meil ka igasugu valgusallikaid, kellel tšäkside küljes olevad juhuslikud sinised kiired (kes oleks osanud oodata, et turistitšäksi küljes olevast lambikesest kunagi elus kasu võiks olla?!), kes lõi fotovälku.



Samas kandis leidus kivistunult mäe küljes miljonite aastate taguseid dinosaurusejälgi. See olevat maailmas üks väheseid paiku, kust on leitud nii karni- kui herbivooride dinosauruste jälgi üheskoos, mis siis, et jäljed tekitati tuhandeaastaste vahedega.



Lisaks saime teada, et needsamad karstikoopad ja jäljed avastas siin Tartu Ülikooli lõpetanud gruuslane, Peter Tšabukiani, vastavalt aastatel 1923 ja 1933. Ta otsis lihtsalt primitiivsete inimeste elukohti ja uuris neid siinkandis ja siis järsku, vat kus lops! Karstikoopad ja dinosaurusejäljed!



Gori



Gori eeslinn on masendav vanade, tühjade ja lagunevate tellisekarpide ja tehaste jäätmaa. Maanteel võib muide siinkandis iga paari kilomeetri tagant kohata hüljatud bensiinijaama, milles söövad või külitavad lehmad, kes on mägede taustal erakordselt pildistatavad ning milliseid võib näha Hollywoodi filmides Ameerikamaa mahajäetumates piirkondades.



Goris aga pragunevad endised tehased ja leidub majakõrguseid rauast torude võrgustikke, mis olevat gaasitrassid.



Stalini muuseum



Muuseum meenutab väljast veidi Veneetsia Doodžide paleed, seest on see aga puhas stalinism. Pilet oli kallipoolne, 15 lari ehk 105 krooni, ning selle eest nägime saalide kaupa pilte Stalinist,  erinevaid lahinguskeeme jms ning ohtralt Stalinile toodud kingitusi.



Õue peal oli Stalini soomusvagun ning Stalini sünnimaja. Sünnimaja oli oma algse koha peal, selle ümber on ehitatud kaitsev sammashoone. Vanasti olid siin kõik majad sellised nagu sünnihütt, terve linnaosa.



Tänaseks on teised majad hävinenud, asendatud uute ja suurematega, kuid Jumala enda maja konserveeriti jumalduspiirituses ja selle ümber ehitatigi sestsinane muuseum.



Uplistsikhe koobaslinn



Kusagilt tekkis Stalini muuseumi turvava politsei ärirühmitus ning pakkus meile välja, et ta viib meid oma tummahambast sõbraga kohale, 30 lari auto. Kuna me olime roidunud ja ei viitsinud enam vastu puigelda, läksime tingimatult kaasa, pooled politsei- pooled tummahamba autos.



Koobaslinn on tore. Uplistsikhe tähendab tõlkes Jumala kindlust. See on Georgia vanimaid linnalisi asumeid, mis oli strateegiliselt heas asukohas iidse Kartli (või siis jälle Ibeeria) kuningriigi südames. Kristluse pealetungiga 4. sajandil hakkas Uplistsikhe oma tähtsust kaotama Mtsketale ja hiljem Thbilisile.



Näeme kaljudel sisalikke ringi tõtlemas, sööstmas püstloodis alla ja hetke pärast jälle üles, tundmata gravitatsiooni pärast suuremat muret.



Koobaslinnas kõndides meenub millegipärast Olimar Kallase Malakamaa. Munapea võiks tõepoolest siin kuskil istuda, miks mitte!



Giid on ülivilunud väike vanamehekäbi, vestab ja vestab, paistab olevat suur suli. Ekskursiooni lõppfaasis küsime, et kas ta on nende häbematult kirveste 10-lariste piletite sees, kuid muidugi ei ole, ta on isejuurdevajunu.



Elektritškaga Thbilisisse



Otsustasime, et sõidame vahelduse mõttes ka odavalt ning et lähme «elektritškaga» Thbilisisse, sest see pidi kohe saabuma ja maksma vaid 1 lari nägu. Lootsime ka elamuse võrra rikkamaks saada.



Elamus tuleb ja tuleb mühinaga. Rongi astununa näeme kõikjal valitsevat lagunemust, viltuseid aknaid, laudadest põrandat. Automaatuksed küll töötavad, kuid on sedavõrd roostetanud, et kinni päris ei küündi ja ongi hea, sest sealt saavad kohalikud nolgid konisid välja loopida.



Nolgid tunglevadki meie kottide läheduses, vahivad meid ja itsitavad. Mingil hetkel näeme, kuidas üks nolkidest vilunult kellegi tagataskut kompab ning muutume ettevaatlikumaks. Nolgid ja vargad, vargad ja nolgid- igas maailmaotsas üks-ühele sarnased, üks ühega segiaetavad.



Ajuti tuterdavad meist mööda kaupmehed, kellest ehedaim on ehk väike nõia moodi vanaeit, küürakas ja üleni mustas, suurte krabisevate kommikottidega. Hauamaik kipub teda vaadates vägisi keelele. Ta käib reisi jooksul kümmekond korda meist mööda, kepp tugevasti maad kopsimas ja kae silmil.



Rongiaknast paistab jätkuvalt lagunev ahervare, lagunev tehastik, sekka millegi istandused. Näeme kõplajarahvast, meenub lapsepõli. Ja siis pissitab emme last otse rongitrepile, viitsimata või soovimata minna vagun edasi asuvasse rämedaloomulisse, ühe hinge küljes rippuva uksega vetsu.



Viimasel päeval hüpleme juba ise jobudena autode vahel, käime vanakraamiturul ning näeme seal nii mõndagi väärikat. Läbime veel jalutledes linnasüdame, sööme viimased hinkaalid ja meie reis saab läbi.



Lennujaamas on jälle pime ja palav. Inimesi aga veel ei ole. Lennud algavad kella kolme paiku öösel ja nii meilgi. Istume oma kottide juures, vaatame minevikku ja tukume veidi. Ilus reis oli.



Vaata ka Juhan Voolaiu Gruusia fotogaleriid.

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus

    Populaarne

    Tagasi üles