Kuidas tuleks kuulajaid kohaselt kostitada?

Kõne tähtsamad punktid tasub kirjalikult ette valmistada. Foto: Margus Ansu

Avalik esinemine pole midagi muud kui üks suhtlemisviis ning sellega puutub rohkem või vähem kokku igaüks. Samuti nagu igaüks oskab suhelda, oskab igaüks ka esineda.

Spetsiaalse treeningu ja õppimise kaudu on võimalik enda suhtlemis- ja esinemisoskusi lihvida nõnda, et need muutuvad tõhusamaks ning nauditavamaks.

Lihtsaid juhiseid selleks leiab juba Vanast Kreekast, kus keegi retoorikaõpetaja on öelnud: «Kõneleja peab rääkima selgelt, et oleks kuuldav, seisma sirgelt, et oleks nähtav, ning vaikima, et oleks nauditav.»

4 K kohasuse printsiip

Sama lihtne on silmas pidada 4 K kohasuse printsiipi. Eeldades, et avalik esinemine on sarnane igasuguse suhtlusaktiga, ning lähtudes suhtlemist käsitlevast kommunikatsiooni mudelist, saame neli põhilist tegurite rühma, mis tagavad edu igasuguse sõnavõtu puhul või ettekande esitamisel.

Kõneleja

Esimene küsimus, mida kõneleja peaks küsima: «Kes olen mina?» Meenub anekdoot, kus komandeeringult tulnud mehe äratab keset ööd hirmunud naine ning ütleb: «Hüppa kähku aknast välja, mu mees tuleb!» Unine mees hüppab tõrkumata välja ning õhus mõtleb: «Ja kes mina siis olen?»

Ka ootamatus olukorras, kui ettevalmistamiseks on mõni minut, on kasulik endalt esimesena küsida, kes ma olen, mis on minu seos toimuva sündmusega, päevakangelasega, kõnealuse teemaga, kuulama tulnud rahvahulgaga, ning alustada enda tutvustusega. Üldjuhul ei tasu alustada vabandusega, et pole saanud ette valmistada või «mis nüüd mina!».

Iga kõneleja peamine trump on isikupärasus. Õpikust leitud nipid nähakse läbi ning need pigem õõnestavad kõneleja usaldusväärsust ja vähendavad enesekindlust. Kõneleja peaks riietuma soliidselt, ent riided on kasulik võtta enda garderoobist.

Ühel koolitusel praktilise treeningu ajal esitas oma õppekõne üks vanem proua ning tõenäoliselt eiras ta kõiki retoorika põhireegleid: vaatas maha, rääkis vaikselt, peitis käsi selja taha jne. Ent ta oli täiesti tema ise ja see oli tõeliselt nauditav.

Kõne

Teine oluline tegurite rühm on kõne kohasus – kas minu esitlusviis, näited, žestid, riietus ja kõik muu asjasse puutuv on teemakohane. Särava naeratusega ei ole just kõige mõjusam hoiatada läheneva sõjaohu eest või lugeda ette juubilari suurepäraseid omadusi kulmu kortsutades.

Kuulaja

Kasulik on pisut eelnevalt mõelda, kellele ma räägin. Mis rahvusest, vanusest, soost või sotsiaalsest klassist on kuulajad? Kas neil on üldisi maailmavaatelisi eelistusi, poliitilis- ühiskondlikke taotlusi, väljakujunenud hoiakuid, hinnanguid, väärtusi?

Naisõiguslaste aastakonverentsil ei pruugi olla kõige kohasem rääkida blondiinidest anekdoote ega kasutada külakokkutulekul keerulisi võõrsõnu. Küsimus pole mitte hinnangus, et auditoorium ei saa aru, vaid mõjususes.

Kasulik on kasutada ainult selliseid sõnu, žeste, nalju ja näiteid, mis juhivad tähelepanu peamise mõtteni ehk selleni, mida ma tahan öelda. Kõik muu, mis võib olla efektne, tõeliselt naljakas, ilus, emotsionaalne vms, ent kuidagi ei aita paremini põhisõnumit mõista, tuleks jätta kõrvale.

Kord olin loengus, kus soliidses eas ning riietuses ameerika härrasmees keset loengut äkki jala lauale toetas ning rahulikult edasi rääkis.

Kuulajad jäid ammulisui vaatama ning paari minuti jooksul oli kogu tähelepanu suunatud ootamatule žestile ning räägitu läks kõrvust mööda. Kõneleja jaoks oli see kohane liigutus, ent kuulajatele mitte ning pigem takistas, kui soodustas räägitu kuulamist.

Kontekst

Viimane tegurite rühm hõlmab asju ja nähtusi, mida saab muuta, ja ka selliseid, mida saab ainult arvesse võtta, näiteks ruumi akustika, temperatuur, õhutus jms.

Hea esineja, nagu ka hea suhtleja, on paindlik ning suudab kiiresti orienteeruda uutes oludes.

Näiteks olles ette valmistanud tunniajase sõnavõtu ning leides ennast jääkülmast ruumist, on kasulik kiiresti teha vajalikke kärpeid, nii et peamine mõte saaks öeldud ning kuulajad jääksid terveks.

Kasulik on pidada silmas, et rohkem kui sõnad jääb meelde tunne, mis kuulates tekkis. Kui peamine mulje on pidev õhupuudus või külmetavad varbad, siis on isegi filigraanne etteaste raisku läinud. Tihti peetakse ka ruumi muutmatuks teguriks, ent paljusid ruumielemente saab liigutada. Oluline on, et esinemisruumis ei oleks juhuslikkust. Kui laval on püss, siis see peab ka pauku tegema.

Lõpetuseks

Pidades silmas, et sõnavõtt oleks endale, kuulajale, kõnele ja kontekstile kohane, ning jäädes iseendaks, suudab igaüks esineda selgelt, nähtavalt ning nauditavalt.

Kommentaar

Argo Tammemäe, Mainetek OÜ treener-koolitaja:

Viis olulisimat asja, mida pean mõjusa esinemise juures tähtsaks:

1. Tea võimalikult täpselt, mida sinult kui kõnelejalt oodatakse. Milline muutus või tunne peaks pärast sinu kõne lõppu kuulajatel tekkima?

2. Mis on kõneledes sinu isiklik eesmärk? Kas soovid kutsuda esile kuulajate käitumises mingi muutuse, tõestada või tutvustada iseennast, infot jagada või lihtsalt räägid meelelahutuseks?

3. Valmista kõne tähtsamad punktid ette kirjalikult. Need on sulle heaks päästerõngaks, kui esinemise ajal peaks midagi ununema. Lisa kujundeid ja sõnapilte. Räägi lihtsate ja selgete lausetega.

4. Ära proovi kedagi jäljendada. Ole sina ise!

5. Kõne juures on tähtsad kaks asja: algus ja lõpp.

Kõnepidajate nali: kui soovid, et sind enam kuulama ei tuldaks, räägi üle aja ja lõpeta hästi pikalt!