«Mumbais on India parim liiklus. Me nimetame seda organiseeritud kaoseks,» räägib poisiliku väljanägemisega 40ndates eluaastates giid Tombi. Istume väga hästi töötava õhukonditsioneeriga väikebussis hommikuses ummikus.
Mumbais näeb kogu inimloomuse ilu ja inetust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meid piiravad «herilased» ehk kollasemustakirjud taksod (India koopia 50ndate Fiatist), rollerid, bussitäied tööleruttajatega, kes võivad õhukonditsioneerist ainult unistada, ja... kitsed. Kogu selle segasumma vahel ületavad oskuslikult teed hulljulged jalakäijad, tõstes käe suvalises kohas stoppliigutusega sõidukite poole. Ime küll, et nad elusana teisele poole teed pääsevad...
Hakkame jõudma Malabar Hilli linnajakku, kus kõrguvad pilvelõhkujad ja laiuvad paleed, kuid Tombi ei tee neist väljagi. Ta juhatab meid korrusmajade vahelt ühte Mumbai kõige pühamasse oaasi Banganga Tank.
Siin asuvad templid, palverändurite puhkemajad ja allikatest toituv basseinitaoline järveke, millest turritab välja maailma keskpunkti märkiv puidust teivas. Vaatan, kuidas ühe maja ukselävele ilmub roosas saris neiu, kes naeratab ja kammib graatsiliselt oma pikki ronkmusti juukseid. Sel hetkel keeldun uskumast, et Mumbais elab ligi 16 miljonit inimest. Siin on niivõrd rahulik.
Kõikjal ripuvad küll kaltsud ja juhtmed, kuid «räpane» ei ole õhkkonna iseloomustamiseks õige sõna. Pigem võiks öelda: tohutu kontrast. Ühel pool apelsinioranides, maasikapunastes ja päevalillekollastes sarides naeratavad naised, teisal hingevaakuv koerake ja teadmine, et peaaegu pool rahvastikust elab slummides.
Lonely Planeti sõnadega Mumbaisse mahub kogu inimloomuse ilu ja inetus. Nagu oleks üllatusi veel vähe, avanevad labürindi lõpus vabaõhu-pesumaja Dhobi Ghat (tõlkes koht, kus pestakse riideid) uksed.
Maikades mehed leotavad vannides riideid, peksavad neid vastu kivi, hõõruvad harja ja seebiga ning riputavad nööridele või jalgratastele kuivama. Vaatepilt, mis etem kui ükskõik milline suveniir.
«Ma ei kauple, ma flirdin,» ütleb keskpärase hotelli meenekaupluse müüja ja heidab mulle vilunud näpuliigutusega õlgadele lõheroosa pamina. Nägus meesmüüja teab väga hästi, et laia õlasalli õrn puudutus paneb lääne naised otsemaid rahakoti järele haarama.
Kauplemine on Mumbais omaette kunstivorm. Vaid riigipoes Central Cottage Industries Emporium on kindlad hinnad. Vastutasuks ei pea kahtlema kraami ehtsuses ega peletama eemale pealetükkivaid müüjaid. Ennetamaks pistisevõtmist, on siingi omad mängureeglid.
Kui klient on kauba välja valinud, saab ta esimeselt müüjalt kviitungi, esitab selle kassasse, maksab raha ja alles siis saab kauba kolmandast letist kätte.
Antiigi ja mööbli soetamiseks on parim paik varaste basaar. Tegelikult võib siit leida absoluutselt kõike alates küüslaugust kuni pooliku autoni välja. Legendi järgi sai Chor Bazaar oma nime, kui aurulaevaga Mumbaisse saabunud kuninganna Victorial läks kaduma viiul (või oli see käekott või hoopis juveelid), mis hiljem ilmusid välja varaste turul. Seega pole vahet, mida ta endale sealt turult soetate, tõenäoliselt on see teie käest pihta pandud.
Reisikulud katsid Finnair ja India turismiamet Incredible India.
Söök-jook
Tüüpiline Mumbai eine on thali. Seda serveeritakse väikestest kaussidest, mis tuuakse lauda suurel terastaldrikul. Kausikestes on eri taimetoidud, mida süüakse koos chapati- ja naan-leiva ning riisiga. Söö-palju-jõuad-thali maksab näiteks taimetoidurestoranis Status 160 ruupiat ehk 40 krooni. Linna parimaks mereannirestoraniks on Trishna. Vaatamata kandle ja laeva ristsugutist meenutavale sisekujundusele on söök oivaline ning veiniklaasid täituvad iseenesest. India õlu tuleb lauda 650-milliliitristes pudelites. Tuntumad nimed on näiteks Kingfisher ja Royal Challenge. Mõnd Bollywoodi tähte võib kohata hotelli Intercontinental sohvabaaris Dome, kus klaasi Long Island Ice Tea eest tuleb välja käia 140 krooni.
Vaatamisväärsused
Umbes tunnipikkuse laevasõidu kaugusel Gateway of Indiast asub Elephanta saar jumal ivale pühendatud koobastemplitega. Kui pärast väsitavat lennukisõitu ei pruugi jumalakujud sokke jalast raputada, siis teevad seda saarel vabalt ringi liikuvad ahvid. Nii et lahtise krõpsupakiga ei tasu ringi jalutada. Kurameerimiseks, pidutsemiseks või perega ajaviitmiseks kogunevad mumbailased õhtuti Chowpatty randa. Päeval on plaaile asja vaid vanaemadel, kellele on loodud eraldi valvuritega pargid. Ujumispüksid võib rahulikult koju jätta saastunud vees ujuvad vaid mõned lapsed.
Hinnad
Sissepääs Elephanta saarele u 60 krooni
Paadisõit Elephanta saarele u 28 krooni
Siidist sari u 240 krooni
Pamina u 14002600 krooni
Giid ja auto 8 tunniks kuni 5 inimesele u 470 krooni
Õlu välikohvikus (650 ml) u 26 krooni