Varese, varblase ja rähni kõrval kuulub meie tuntumate lindude hulka kahtlemata tihane. Ent nii nagu vares, varblane ja rähn, on ka tihane õigupoolest perekonnanimi. Eesnime järgi tuntakse neid linde märksa vähem, kui võiks.
Väike tihaseaabits ehk Toidulised tulevad
5. detsember 2009, 10:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tihased hakkavad kõige paremini silma just nüüd, talve hakul, kui metsas toitu vähemaks jääb ja nälg neid inimeselt kõhutäit lunima sunnib. Mõni julgemalt, teine ettevaatlikumalt, tulevad nad aedadesse ja akende taha, koputavad nõudlikult raamile ning ootavad pekki ja sihvkasid. Küll oleks hea, kui keegi päevalilleseemned peki sisse viitsiks pikkida!
Nokatäie pärast vastu nokka
Enim tuntakse Eestis loomulikult rasvatihast, kes on paljudele üldse tihase sünonüüm. Oma 14 sentimeetri ja 22 grammiga on ta perekonna raskekaallane ning näeb mõne vähema sugulase kõrval välja nagu vene koljat Nikolai Valujev ülejäänud poksijatega võrreldes.
Kollase kõhualuse poolest võiks rasvatihast segi ajada vaid tublisti kleenukesema sinitihasega, kuid toda lindu on kerge ära tunda sinise pealae järgi, mis meenutab kangesti mõne üliõpilase teklit.
Ühtviisi riiakad võivad olla nii rasva- kui sinitihased ja omavahelise jõuvahekorra väljaselgitamisel ei pruugi fortuuna sugugi alati suuremale naeratada. Nii nagu David Haye nädalavahetusel peetud tiitlimatšil Valujevile tuule alla tegi ja uueks maailmameistriks tõusis, võib ka särtsakas sinitihane raskele rasvakale toidulaual koha kätte näidata.
Külmal ajal tegutsevad sinitihased tihti paaridena nagu salu- ehk sootihasedki. Raamatus «Eesti elusloodus» öeldakse, et kui rasvatihaseid käib talve jooksul toidumaja juurest läbi mitu satsi, siis sootihaste paarid hoiavad omaks võetud territooriumi ega lenda mujale paremaid palu otsima.
Nende talvine paarielu ei tähenda siiski seda, nagu elaksid nad pärast esimest ühteheitmist surmani koos. Külma aja «abikaasad» võivad olla ka näiteks kaks isast ja kevadel leiavad mõlemad endale õige vastassoost kaaslase, kellega pesatäis poegi ilmale tuua.
Sootihased on äravahetamiseni sarnased põhjatihastega, keda saab terasemal vaatlusel siiski eristada heleda tiivalaigu, väiksema ja hajusama kurgulapi ning tuhmima pealae järgi. Samuti on erinevad nende liikide esindajate laul ja elupaik: kui julge ja inimsõbraliku salutihase kohta räägitakse, et teda võib harjutada isegi käest toitu võtma, siis põhjatihane nii lihtsalt aedadesse ei tule, vaid eelistab salgati mööda metsi hulkuda.
Kui inimene ei näe
Üldiselt on tihased üsna paiksed ja nende lennud pole kuigi pikad, kuid mõne liigi puhul võib osa linde külmast või toidupuudusest kannustatuna ka veidi lõuna poole rännata. See, et meil talviti tavalisest rohkem rasvatihaseid näha on, kirjutatakse vahel paljuski just põhjast saabuvate külaliste arvele.
Ilmselt kõige paremini on Eesti tihastest pakasega hakkamasaamiseks kohastunud põhjatihane, kes kogub endale talveks isegi puuseemneid tagavaraks. Samamoodi soetab varusid valge kuklalaigu järgi äratuntav musttihane, kes külmal ajal ringi hulkumiseks tihti põhja- või tutt-tihastega kampa lööb.
Sinitihane, kes taimetoidu asemel meelsamini liha sööb, on leidnud talvel kõhutäie tagamiseks teistsuguse kavala mooduse: ta lõhub lahti roovarsi, et leida seal peituvaid selgrootuid.
Ilmselt kõige ebatavalisema roaga paistab aga silma Eesti rohkearvulisim tihaseliik rasvatihane. Alles sel sügisel jahmatas maailma linnuhuvilisi avastus, et ühes kauges Ungari koopas nokivad rasvatihased talveunne jäänud nahkhiired skeletini puhtaks.
Peter Estóki juhitud teadlaste meeskond tegi kindlaks 16 niisugust tapmist, kuid seni pole teada, kas tegemist on ühe koloonia tavatu kohastumusega või toituvad rasvatihased sel moel ka mujal.
Üldjuhul armsad tihased nii verejanulised siiski pole, vaid söövad seemneid, marju, puuvilju, putukaid või seda, mida inimene neile annab.
Muide, iga kord ei jää nad lahket pakkumist ootamagi, vaid võtavad omaks harakate põhimõtte «Mis ripakil, see ära». Nimelt kirjutab Briti ajaleht «The Guardian», et sealsed sinitihased on õppinud avama trepile jäetud piimapudeleid ja pealt koore ära jooma.
Inglismaa algajates linnuhuvilistes tekitab selline käitumine ilmselt mõnevõrra segadust, sest määrajate andmetel peaks sinitihase nokk olema ju hoopis tume, mitte valge.