Jõuluvana on mees, kes käib majast majasse ja kuuleb jõulupühade ajal sadu erinevaid laulukesi, armsaid luuletusi ja lustakaid jutukesi. Postimehe Jõulueri palus jõulumeestel aga jõulude eel pajatada, mis nendega sel teel huvitavat juhtunud on.
Mida kuuleb ja näeb jõulumees?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõuluvana Allan Kress:
Olen läinud valesse majja. Sinna pidi tulema keegi sõbra sõber, kelle nägu polnud tuttav ja kes hilines. Mina olin õigel ajal vales kohas (kõrvalmajas - 16 b asemel 16 c), sain kingid ja tegin ära. Pärast öeldi, et õige vana oli akna taga piilumas käinud ja delikaatselt mitte sisse astunud. Majal nr 16 b jätkus aga ka kannatust oma vana ära oodata.
Jõuluvana Jaan Vahar:
Jõuluvana on ju ka laste religiooni osa ja kellelgi ei tuleks pähegi küsida pastorilt, mis tal on naljakat juhtunud. Nalja saab nabani, aga kui seda nalja teistega lahkama hakata, siis polegi enam nii lõbus.
Mul omale on põnevad näiteks sellised segapered, kus pidu peavad umbrootslasest isa, umbukrainlasest ämm, Eesti lasteaias laule õppinud tüdruk ja kõiki keeli natuke oskav ema. Igaüks kuuleb teise laule esimest korda elus ja kaasa oskab laulda ainult jõuluvana.
Ühes teises segaperes olid rootsi väikesed tüdrukud teinud oma taskuraha eest kõigile pereliikmetele kingid ja kirjutanud nende peale „isale Anitalt" jne. Nagu rootslastel ikka kombeks, et ei peaks mõistatama. Kõigepealt valetas mingi imelik habemega tegelane kõigi kuuldes, et hoopis tema olevat kingid ise toonud kuskilt absurdimaalt. Ja kui veel nõuti, et teiste ees peab õe tehtud paki eest laulma hakkama, siis hakkas noorem tüdruk
kultuurišokist rahulikult nutma.
Kummaline on selle salaameti juures näiteks see, et minu poisid on 8 ja 10 aasta vanused ja ilmselt nad ei tea, et minul selline amet on, nagu ei ole julgenud mina küsida, mida nemad sellest asjast täpselt teavad. Jõulupeo ja kinkide jagamise teevad nad endiselt väga hasartselt kaasa. Mulle on jäänud mulje, et usuvad veel.
Tähelepanuväärne on ka see, et kindlustatumates peredes (kes jõuluvana koju tellida jaksavad), oskavad praktiliselt kõik lõputult esineda. Kuid järjest rohkem tuleb anda firmapidudel pakke ära ainult patsu eest. Paistab, et noored eestlased ei ole enam laulurahvas. Issid-emmed veel oskavad jõululaule, aga tundub umbes pooltele lastele pole lasteaedadest midagi külge jäänud. Ilmselt kingid jäävad veel kauaks eesti traditsiooni. Kuid 100 aasta pärast jõululaule ja valgeid habemeid arvatavasti enam Eesti kodudes ei kohta.
Laskem siis oma lastel sellest praktiliselt ainulaadsest usust veel nii kaua rõõmu tunda, kui veel annab!
Jõuluvana Eedy (Urmas Naudre):
• Sügaval nõukaajal, kaheksakümnendate keskpaigas sattusin miilitsate nääripeole näärivanaks (siis oli sõna jõulud ju tabu). Pinnisid siis miilitsad, et nemad tahavad ka näärivanale kinki anda - töötasuks pudel, ikka nagu sellel ajal kombeks, ja sakuska - ja minult ka salmi. Ma ei tea, mis pähe mulle lõi, aga lugesin:
Tere, kallis näärivana!
Kuhu jätsid jõuluvana?
Siberisse saatsid vist,
sest ta polnud kommunist.
Järgnes hauavaikus ja hetk hiljem paluti mul peolt lahkuda, oma „töötasu" sain ikkagi kätte. Kartsin et hakkavad nüüd mingid jamad kaela tulema, aga õnneks vist juba olid puhumas perestroika tuuled ning asi unustati ära.
• See juhtus ajal, millal telekast tuli veel „Vigla show". Tuli siis jõulutaadi ehk minu juurde umbes 2-3-aastane poisipõnn. Silmad suured peas, aga sirge seljaga ja julgelt. Emme-issi natukene kaugemal saatmas teda. Tuli ta mu juurde, vaatas korra otsa ronis krabinal sülle, vaatas veel kord otsa ja ütles armsa lapseliku häälega: „Leelo-leelo...". Just nagu „Vigla shows" oli. Väga lahe ja armas. Ega too poiss midagi rohkemat ei öelnudki. Ronis aga sülest jälle maha, vaatas võidurõõmsalt ja ootusärevalt vaheldumisi küll minu küll natukene eemal ootavate vanemate poole. Loomulikult sai ta ilusa ja suure kingi.
Jõuluvana Jaan Kirss:
Vahetevahel kohtab seda, et mõni väike laps hakkab nutma, kui jõuluvana saabub. Kord oli vastupidi, jõuluvana ei tahetud kohe kuidagi ära lasta, pisarad voolasid ja seltskond lohutas, kuidas jaksas. Aastapärasttulen-jutud lisasid nutuhoogudele hoogu juurde. Olukorra päästis pere koer. Ilmselt nähes, et asi läheb käest ära, hakkas ise möllama ja tähelepanu
oli jõuluvana pealt koerale edasi libisenud.
Jõuluvana Samuel Golomb:
Nõukaajast õudusega tuletan meelde ühte vana-aastaõhtut. Kella 17 paiku avastasin, et laste kommipakid, mida peitsin trepikoja kappi, olid varastatud. Leida kolmele lapsele korralikku kommivalikut 31. detsembril Rakvere linnas oli sama raske, kui osta šampus või mõned mandariinid ...
Jõuluvana Ants (Intro Meelelahutus):
• Olin jõuluvana Kalevi jõulumaal, kus päevas tuli pakke anda sadadele ja sadadele lastele. Ühel õhtul pärast etendust tuli minu juurde noormees ja küsis, kas ma ka kodusid külastan? Vastasin eitavalt, sest olin Kalevi jõuluvana ja soovitasin lapse siia tuua. Seepeale kostis noorhärra, et nad juba käisid siin, aga tema tütreke ei saanud jõuluvanaga vestelda. Rääkimata põlvel istumisest, kuna siin oli palju rahvast ja jõuluvanal käed - jalad tööd täis. Tütreke aga tahab just seda suurt jõuluvana, kes talle siin paki andis. Leppisime siis kokku, et järgmisel õhtul pärast etendusi tulen nende juurest läbi.
Järgmisel päeval pärast etendusi istusin autosse ja sõitsime Kadriorgu, kus meid juba ilmselt oodati. Pika otsimise peale leidsime maja, kus jõuluvana ootas väike tüdruk, kelle rõõm oli jõuluvana nähes suur. Eks me siis istunud ja vestelnud, kui ma äkki märkasin kaminasimsil vitsakimpu. „Miks see vits seal on?": tundsin huvi. „Kui ma hambaid ei pese, siis ema lubab vitsa anda," vastas tüdruk. „Kas ema siis lastekaiteseadusest ei ole midagi kuulnud ega tea, et lastele ei tohi vitsa anda!" ütlesin naljaga pooleks. „Näe, jõuluvanal pole ka vitsa. Kui ema sulle veel vitsa tahab anda, siis ütle, et jõuluvana ei lubanud. Sina aga pese alati ilusasti hambaid." Ema kuulas meie juttu pealt ja läks näost õige punaseks. Eks oli vist natuke häbi. Tüdrukuke lubas aga edaspidi alati hambaid pesta ja tubli olla. Kui tuli aeg lahkuda, tuli isa mind saatma. Koridoris, kus meid enam ei kuuldud ega nähtud, surus ta jõuluvanal kätt ja arvas, et vitsajutt läks õigesse kohta.
Nüüd peaks see tüdruk olema juba teismeline tütarlaps. Loodan, et ta jõuluvanale antud lubadust on ikka pidanud või ........!
• Aastaid tagasi Kalevi jõulumaal pakke jagades märkasin üht vanaema väikese lapsega, kes ootasid kannatlikult eemal oma järge. Kui kõigil lastel olid pakid käes, tulid vanaema ja lapselaps minu juurde. Väike tüdruk oli pikast seismisest ilmselt väsinud, kuid tuli vapralt oma pakki saama ja salmi esitama. Algul oli ta natuke häbelik. Kiiruga ulatas ta mulle prossi või märgi, mis kujutas jõuluvana saani kinkide ja ripatsitega. Kui esimene kohmetus oli möödas ja jutud lasteaiast ning kodust räägitud, jõudsime luuletuse ja pakini. Märkamatult olime vestelnud oma 15 minutit ja tuli lahkumiseaeg. Arvasin, et laps oli lihtsalt kohmetusest selle märgi mulle andnud ja tahtsin seda tagasi anda. Selle peale ütles vanaema, et nad ostsid selle just jõuluvanale ja peale tugevat kallistust vanaemalt ja lapselapselt läksime heade jõulusoovidega lahku.
Sellest päevast peale ehib see pross minu jõulukuube kui kõige suurem autasu. Paljud on küsinud, et mis märk see on? Alati olen vastanud - see on orden jõuluvanale. Just selliste hetkede pärast tasub kanda punast kuube ja valada higi!
Jõuluvana Tõnis Milling:
Jõuluvanale üritatakse tihti paki eest anda pits viina või midagi söödavat. Kuna aga tihe habe on ees, siis on see praktiliselt võimatu.
Kord aga pakkus mulle üks pisike laps piparkooki. No võtsin siis vastu ja tema soovis, et jõuluvana selle kohe ära sööks....Panin piparkoogi nagu suhu, aga tegelikult peitsin habeme kummi vahele. Aga kui hakkasin ära minema, siis kukkus piparkook maha ja laps kohe hõiskas: "Näe, jõuluvana oksendas piparkoogi välja". Tegelikult juhtub alati igal aastal väga lustakaid juhtumisi.
Jõuluvana Ivar Vinkmann:
Aastate jooksul olen väga- väga palju käinud ja näinud erinevaid kodusid, lasteaedu, koole ja asutusi, igal pool oodatakse mind ja minult erinevalt - pisut sedamoodi kukub ka külastus välja.
Täiskasvanutel on uskumisega pahasti, nemad tahavad nalja saada ja habeme alla piiluda, endal väike värin ikka hinges. Lapsed seevastu on siirad ja esialgu veidi pelglikudki- kas on
salm natuke meelest või lihtsalt üle oodatud. Peatähtis, et iga laps saaks kas või hetkeks kogu tähelepanu ja hea sõna. Jõuluvanaga seoses lapsed ainult ootavad: et ta tuleks rutem, et ta kuulaks juba salme ja jagaks kinke ja lõpuks et ta juba edasi läheks, sest enne pole viisakas kinke avada...
Jõuluvana Sem (Sergei Fatkin):
Tuleb meelde, käisin kord Soomes Jõuluvanakülas. Oli soe päikeseline päev ja jõuluvana tugitoolis, tundus, et tukastas. Väike poiss tuli ligi, vaatas-vaatas, jooksis ema juurde ja ütles: „Ema, see on surnud jõuluvana!". Selline lugu.
Jõuluvana Enn (ETpeokorraldus):
Minu üks teravam elamus oli siis, kui lasteaiakasvataja andis mulle vale lasteasutuse nime. Nimelt oli ta äsja ise vahetanud oma töökohta ega olnud veel harjunud uue lasteaia nimega. Automaatselt ütles vana asutuse nime, kus ise oli töötanud.
Niisiis läksin mina kohusetundlikult valesse asutusse. Seal oli algamas ka jõulupidu ja oodati juba koridoris jõulumeest. Sisenedes sain ennast tutvustada ja kohe suunati mind ümberkehastuma. Umbes kümne minuti pärast sisenes veel teine jõulumees ja algas paanika - milline jõuluvana on õige jõuluvana? Habemest ei kistud, aga paanikat oli kõvasti.
Võtsin märkmiku ja helistasin kasvatajale, kes mind tellis. Kohe oli asi selge. Kiirelt asjad kokku ja autosse. Üsna napilt jõudsin õigete laste juurde ja keegi ei saanud eksitusest aru. Siiani mõtlen, et mis oleks juhtunud, kui kasvataja oleks töötanud teises maakonnas.
Põnevaid lugusid on palju, sest 11 aastat on juba seda tööd elukutselisena tehtud, aga see on üks meeldejäävamaid.