Päkapikk toob muinasjutu nii lapse kui vanema ellu

Valli töötoas võib valmistada lõbusaid päkapikke.

FOTO: Silja Joon

Küllap on detsembrikuus paljud aknalauale langenud lumevaibalt väikseid jalajälgi otsinud ja korduvalt sussi sisse piilunud, veendumaks, kas sinna tõepoolest midagi vahepeal toodud pole. Miks on aga päkapikkude külaskäigud laste jaoks nii olulised?


Lastepsühholoog Tiiu Arro, millest jäävad ilma need lapsed, kellel päkapikud ei käi?

Jõulupäkapikud toovad ju kingitusi ja rõõmu igasse perre, kus on häid lapsi. Nad on väga lahked ning üldsegi mitte kadedad. Päkapikud on küll pisikesed, kuid tublid tegijad. Nad on aarete leidjad, aarete valvajad ning päevavalgele toojad. Päkapikud aitavad leida ligipääsu ka lapsepõlve aarete juurde, mis muidu märkamata või sügavama tähenduseta jääksid.

Lapse maailm on teistsugune kui täiskasvanul. Ta on alles avastamas oma võimeid, võimalusi ja suurte inimeste tegelikkust. Laps vaatab maailma pigem päkapiku silmade kõrguselt, sellest ka parem kontakt nende mehikestega. Jagades lastega muinasjutulisi kujutluspilte, elustuvad täiskasvanuis tunded, millest arvame juba ammu n-ö üle olevat. Kui peaksime muutuma päris
tundetuks maailma vastu, siis justkui lakkaks see meie jaoks olemast. On põhjust olla tänulik lastele, kes suudavad ühiselt kogetud kujutlustemaailma abil meid rikastada.

Aga kui otse ja karmilt välja öelda, siis on ju tegemist pettusega. Miks peaks lapsevanem sellega kaasa minema ja päkapikku mängima?

Pettusega kaasa minna pole kindlasti mõtet. Kui vanemad ei taha päkapikutööd teha, siis võib lihtsalt poest asju osta. Aga see pole justkui piisavalt pidulik. Lapsed omakorda jäävad ilma võimalusest kannatlikult oodata, kingitusi otsida, püüda olla pai ja üllatuda, et päkapikk nende salasoovid on ära arvanud. Päkapikk saab tänuks lahkuse eest palju rõõmu.

Kas päkapikud peaksid käima ka kõige pisematel lastel või on olemas mingi vanus, millest allapoole lapsed asjast suurt midagi aru ei saa ja päkapikkude käimine või mitte käimine jätab neid külmaks?

Jõulupäkapiku lugu võib kasvada koos lapsega. Algul pälvib tähelepanu ehk vaid tutimüts, mis kord ilmub, kord kaob. Siis hakkavad ei tea kust sussi sisse tulema maiustused. Varsti on lumel märgata kingitusetoojate väikseid jälgi ja lõpuks on mõned nii kodustatud, et viivad isegi jõuluvanale kirju. Alati on midagi, mis toimub varjatult. Nii ka meie sees.

Millal tuleks päkapikkude käimine ära lõpetada ja kuidas seda teha?

Lapsele on turvalisem kasvada täiskasvanute tegelikkusesse samm-sammult - et pildid ei põgeneks, kui mõisted hakkavad maailma haarama. Kui oled veel liiga väike, et suuta oodata ja suuta ette mõelda, siis ei oska ka ette kujutada, kuidas saavutada seda head, mida teistel on. Jõulupäkapiku lugu õpetab.

Üldiselt on õige aeg lõpetada siis, kui enam ei viitsi. Lapse tänutunne näitab, et algelise pimeda kadedusega on võimalik toime tulla. Jõulurõõm saab kahekordseks: valgus võidab pimeduse ning lahkus kadeduse.

Kuidas aga käituda siis, kui päkapikk jääb lapsele n-ö vahele?

Päkapikul ei ole ju alati aega isiklikult kinki tooma tulla, vahel nad paluvad inimeste abi. Periood, mil kõrvuti eksisteerivad nii pärispäkapikud kui abiliste ülesannetes täiskasvanud, võib olla küllaltki pikk. Eri vanuses lapsed ju usuvad erinevalt ning pealegi nad jagavad üksteisele omi arusaamu.

Äkki jagaksite mõnda enda mälestust seoses päkapikkudega?

Ükskord nägi mu tütar Meelimari päris päkapikku aknast sisse vaatamas. Punase mütsi küljes oli olnud tuti asemel kelluke. Aga kohe, kui päku märkas, et on avastatud, tõmbas end varju.

Suvekodus oli meil jälle põrandavärvi sisse jäänud päkapikujälg. Ju see on alles praegugi. Ilmselt värviti põrandat vahetult enne jõule.

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus

Loe ka neid

Tagasi üles