Tarbija õigused laenulepingu ülesütlemisel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seoses tänase majandusliku olukorraga esitavad finantsasutused aina tihedamini laenusaajatele nõude tagastada laen ennetähtaegselt seoses lepingu rikkumisega. Arvestades taolist tendentsi, tasuks laenusaajal teada, mida võivad nõuda laenuandjad tarbijalt laenulepingu ülesütlemisel ning millised nõuded on aga alusetud.
Kuna finantsasutused on tihtipeale paremas olukorras kui tarbijad, kellel ei ole võimalik mõjutada lepingu tingimusi, sisaldab seadus kindlaid kohustuslikke (nn imperatiivseid) sätteid, millest kõrvalekalle tarbija kahjuks on kehtetu. Selliseid sätteid rakendatakse, kui leping on sõlmitud tarbijast krediidisaaja ning oma majandustegevuse raames tegutseva krediidiandja vahel.
Samuti tuleb märkida, et 1. maist 2009 kohalduvad võlgniku kaitseks kehtestatud tarbijakrediiti reguleerivad kohustuslikud sätted sõltumata krediidi summast ja tähtajast ning laienevad vastavalt nüüd ka nn SMS-laenudele.
Riigikohus käsitles hiljuti praktilisel näitel tarbijakrediidilepingu ülesütlemisest tulenevaid võimalikke krediidiandja nõudeid. Käsitletud asjas nõudis pank seoses tarbijakrediidilepingu tingimuste rikkumisega võlgnikult:
1. krediidi põhisumma tasumist;
2. lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud intressi tasumist;
3. viivise maksmist;
4. leppetrahvi väljamaksmist 20 protsendi ulatuses tagastamata krediidisummast;
5. saamata jäänud tulu (s.o. intressi, mida pank oleks saanud kogu laenuperioodi eest juhul, kui ta ei oleks olnud sunnitud lepingut üles ütlema) hüvitamist ;
6. lepingu ülesütlemise teadete saatmisega seotud kulude kompenseerimist vastavalt panga hinnakirjale.
Seega moodustasid panga lisanõuded (st peale intressi ja laenu põhisumma) peaaegu sama suure summa kui laenu põhisumma.
Viivise tasumise nõue
Mis puudutab panga nõuet tasuda viivist, siis kohus pidas põhjendamatuks võlgniku väidet, et võlaõigusseaduse § 415(1) alusel ei või viivis ületada seadusejärgset viivise määra ning asus seisukohale, et lepingus võib olla märgitud seadusejärgsest määrast kõrgem määr. Sellele vaatamata tuleb arvestada, et kui viivise määr on ebaproportsionaalselt kõrge, siis võib võlgnik nõuda selle vähendamist võlaõigusseaduse § 113(8) ja 162 alusel, arvestades võlgniku kohustuste täitmise ulatust, teise poole õigustatud huvi ning mõlema poole majanduslikku seisu;
Leppetrahvi tasumise nõue
Riigikohus pidas tühiseks tarbijakrediidilepingu ülesütlemise juhuks sõlmitud leppetrahvi kokkulepet. Sellele vaatamata ei tohi unustada, et Riigikohus käsitles leppetrahvi kohaldumist seoses lepingu ülesütlemisega, kuid mitte seoses mingi muu rikkumisega. Seega võib leppetrahvi ikkagi kohaldada juhul näiteks, kui võlgnik ei ole õigeaegselt esitanud teatud lepingu järgi nõutavaid dokumente. Sellele vaatamata võib võlgnik nõuda leppetrahvi vähendamist analoogselt viivisega. Lepingu tüüptingimustes (millega tavaliselt sõlmitaksegi krediidilepinguid finantsasutustega) ettenähtud leppetrahv võib olla samuti kehtetu kui leppetrahv on ebaproportsionaalselt suur. Samadel alustel võib olla kehtetu ka laenuandja kahjumi või kulutuste suurust ette fikseeriv tüüptingimus (näiteks postikulude katmine laenuandja hinnakirja järgi;
Saamata jäänud tulu hüvitamise nõue
Samuti ei pidanud kohus põhjendatuks panga nõuet hüvitada saamata jäänud tulu;
Uued õiguskaitsevahendid
Alates 2009 aasta 1. maist on tarbijakrediidileping tühine, kui see oli sõlmitud tulenevalt võlgniku erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, millest laenuandja teadis või pidi teadma. Kui sealjuures tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda, siis vältimaks lepingu tühisust peab laenuandja tõendama, et võttis tarvitusele kõik meetmed, et teha kindlaks taoliste asjaolude puudumine (näiteks võlgniku finantsolukorra kindlakstegemine).
Kui selliseid meetmeid ei ole rakendatud ning kõrge krediidi kulukuse määr ei ole tõendatud näiteks laenuandja poolt kantud kulutustega, on selline leping tühine. Sellisel juhul peab võlgnik tagastama laenu tühises lepingus märgitud tähtajal ning intressimääraks on seadusega, mitte lepinguga kehtestatud määr.
Seega ei tasu alati kohe maksta summasid, mida nõuab laenuandja tarbijakrediidi lepingu lõpetamise korral. Esmalt tuleb analüüsida laenuandja poolt esitatavate nõuete seaduslikkust.
Artikli autor on advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius advokaat.