Kõik tulid vanasti detsembrikuus maale kokku ja nagu praegu enne tähtsaid esinemisi, läksid ka siis lapse käed hingevärinatest jääkülmaks nagu lauda räästa all rippuvad jääpurikad. Ootusärevil süda hüppas vaigistamatult tüdrukutirtsu sees ega andnud hetkekski rahu: "Kuna see jõuluvana ometi tuleb?!"
Igatsetud lumise mehe (millegipärast mäletab tüdruk valikmäluliselt just lumiseid jõule) saabudes oli lapse meel alguses veidi pelglik, ta ei mäletanud, et jõuluvana oli nii uhke ja suursugune, et tema silmad olid nii sõbralikud ning käed nõnda soojad. Lisaks veel see punane suuri saladusi tulvil kingikott! Alati nii palju krabisevatesse paberitesse pakitud üllatusi! Tüdruk teadis, et ta ei olnud lõppema hakkava aasta jooksul just päris alati kukupai olnud, kuid vähemalt enne jõuluaega, detsembrikuus, päkapikkude käimise aegu, oli ta ometi nii väga püüdnud. Mõnikord oli see raske, sest täditütart lihtsalt oli tema kiusamiste eest vaja näpistada, kuid enamjaolt jäeti see siiski pisikeste akna taga piilujate kartuses tegemata. Nad võisid jõuluvanale kõik ära rääkida!
Vanaema-vanaisa vikerkaaremaale lahkudes kaob õige pikaks suur ja soe jõulutunne, sest linnakodus jääb alati midagi puudu. Samas on sellest kurbusest veel suurem lootus, et kord oma pisipõnnide sündides naaseb 24.-26. detsembri eriline õnn suure rahu ja soojusega jälle. Ehk on minu vanaema natukene minu lapseski.
