Me kõik armastame jõule või kui isegi ei armasta, siis natuke meeldivad need meile ikka. Muidugi aastate jooksul põhjused, mida nautida küll muutuvad, aga see ongi jõulude võlu, seal on midagi kõigile.
Jõululugu: karm tõde
15. detsember 2009, 09:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ainuke reaalne kord, kui ma mäletan, et meie kodu „päris" jõuluvana külastas, oli siis, kui ma olin umbes 4-aastane. Muidugi sai kogu lähim suguvõsa vanaema ja vanaisa juures kokku, sõi kõhud kõigest heast ja paremast liiga täis ning hakkaski jõuluvana ootama. Ilmselgelt on suurem osa detaile meelest läinud, aga ühte asja mäletan ma väga hästi. Meid oli tookord kolm või neli väikest last, kes tahtsid hirmsasti jõuluvana süles istuda ning tema habet tirida ja ma tõesti ei mõistnud, miks mu onu jõuluvana kardab, on ta ju nii heasüdamlik meesterahvas, kes kingib kõigile täpselt seda, mida nad tahavad. Siiski olin kõigest 4-aastane ning väikeste laste tähelepanu on väga kerge kas või kommidega mujale juhatada. Ja eks ma siis leppisingi tõsiasjaga, et onu läheb täna pigem igaks juhuks keldrisse jõuluvana eest peitu, samal ajal kui meie loeme salme ning esineme. Pidime lihtsalt tema kingi eest ka ühe laulu esitama. Ning oi seda rõõmu ja elevust, kui punases rüüs jõulumees meie uksest sisse astus. Me olime nii südamest õnnelikud ja ma isegi mäletan, et tirisingi jõuluvana habemest, lihtsalt, et täiesti kindel olla. Pealegi tundus see tookord vägagi ehtne.
Ja niimoodi need aastad möödusid, sain vanemaks ja targemaks, hakkasin rohkem ümbruses toimuvat tähele panema ning üks hetk pidin tunnistama, et jõuluvana polegi olemas. Eks ma hakkasin kuskil 7-aastaselt vaikselt midagi kahtlustama, koolis ka räägiti ka igasuguseid jutte, aga ega keegi tegelikult täpselt ei teadnud. Igatahes hakkas juba kahtlaseks muutuma, et miks mõned suured onud ja tädid alati õhtusöögi ajal ära kaovad, miks kingitused on samas pakkepaberis, mida ma kodus kapi otsaski nägin ning kui ma lõpuks ühel päeval kogemata valel ajal vanemate toas kapist sisse vaatasin ning seal kahtlaselt palju mänguasju nägin, siis jõudis see lõplikult kohale. Aga ma ei öelnud midagi, ma olin liiga solvunud - kuidas saab nii olla, et jõuluvana polegi olemas? Ma mäletan, et see oli tõsiselt raske päev, mu sees möllas palju erinevaid tundeid, olin õnnelik, et sain suurele saladusele jälile, aga samas meeletult kurb, sest üks suur imeline maailm, mille olemasolusse ma nii siiralt uskusin, oli lihtsalt suurte inimeste väljamõeldis. Kui ma tol õhtul oma kingid kätte olin saanud, siis jätsin teised kaunist jõuluõhtut nautima ning läksin oma tuppa ning nutsin, päris ausalt kohe. Vaatasin kinke ja ei saanud absoluutselt aru, mis toimub. Kuid ma ei öelnud siis kellelegi, et ma nüüd tean, vaid mõne aja pärast läksin teiste juurde tagasi ja tegin näo, et midagi polnud juhtunud.
Järgmine aasta kirjutasin oma jõulusussi sisse kirja, et teate, kallid vanemad, ma ei ole loll, ma tean, et jõuluvana pole olemas, aga kinke tahaksin ikka. Ette tänades, Annika. J Ise väga uhke, et oma üleolekut sain tõestada. Isa kirjutas siis vastu ka, et väga tore, aga ära oma õele veel midagi ütle ning ma ei öelnudki. Tagasi tulles oma onu juurde, kes jõuluvana kartis, siis kui ma hiljem nendest jõuludest pilte vaatasin, siis mõistsin, kes see jõulumees tegelikult on. Imestan siiamaani, kuidas ma tookord aru ei saanud, aga ehk ma olin liiga õnnelik. Ja kokkuvõttes ei olegi tähtis, kas jõuluvana istub seal Lapimaal oma kontoris ning otsustab, kes on halb või hea laps, vaid see, et jõulud toovad perekonnad kokku ning vähemalt ühel päeval aastas saavad kõik täielikku rahu nautida ja seda veel koos nendega, kes on elus kõige tähtsamad.
Aitäh, jõuluvana.
Autor: Annika Tabri