Julgesin silmanurgast piiluda ja nägin aknast, kuidas meie notsu läbi lumehangede metsa poole silkas, mehed tema kannul. Nüüd kamandas memm meid tagumisse tuppa ja käskis juturaamatu välja tuua. Nii me siis seal hingevärinal memme jutulugemist kuulasime, ise aeg- ajalt ukse poole piiludes........
Sellisena on sööbinud mällu üks hommik minu lapsepõlvest. Varsti istusid mehed köögis laua ääres ja ema tõstis neile ette aurava käkivaagna ning sibulaga praetud maksa- nii oli see kombeks, et seatapjad ikka esimesena „värsket" maitsta said. Meie köögis oli lahmakas leivaahi, mille kohal vanaisa soojas kasvatas linnaseid- mäletan selgelt nende imalat lõhna ja seda, kuidas taadu neid segamas käis- jõuluõlle linnaste kasvatamine oli ikka ainult tema töö. Kui mustemad toimetused said tehtud, hakkas ema kraamima - kõik nurgad ja nurgatagused said üle vaadatud ja puhtaks pühitud. Meie köögil oli värvimata puupõrand- seda aitas vanaema nühkida, ise toolil istudes ja jupiti end edasi lohistades - memm oli nimelt invaliid. See lõhn, mis põrandalaudadest üle elamise tõusis, oli fantastiline ja kui triibulised kaltsuvaibad veel laotatud said, tuli tuppa tunne, mida ei saagi seletada.
Jõululaupäeval tõi vanaisa metsast kuuse. Oli teine veidi lumine ja kuuse alla kogunes kenake loik. Vanaema sidus sibulaõuntele sabasid külge ja meie lapsed riputasime neid rõõmsalt okstele. Küünlad võeti karbist ,sätiti kullaste käbide ja munadega kaunistaud küünlajalgade sisse ning memm keeras need siis okste külge kinni. Köögis oli kaetud pikk söögilaud- kõik see, mis eelnevatel päevadel potis podisenud ja ahjus särisenud, oli nüüd vaagnatele, kaussidesse pandud. Aga enne, kui ise lauda istuti, läksime koos lauta- tavaline ruum tundus sellel õhtul kuidagi eriline: Mustik, meie pere lehm,kes ikka armastas sarvedega vehkida ja omal moel pidevalt rahulolematust avaldada ning lambad , kes tulijat alati häälekalt tervitasid, olid kuidagi rahulikud ja... ütleks isegi, et väärikad.
