Aasta-aastalt üha enam kuulen sõprade seas lauset: Mul ei ole sel aastal üldse jõulutunnet. Mis seal salata, ka ise olen sellele mõelnud, sest ennekõike seostuvad jõulud ju tavaliselt lumega. Ja lumi on viimastel aastatel defitsiit. Ka mina ihkan muidugi ilusaid valgeid koheva lumega jõule, kuid on nii palju muudki, mis teevad jõuludest jõulud. Sageli kipume me seda lihtsalt unustama.
Minu jaoks on jõulud olnud alati erilise tähtsusega.
Just need õiged ja traditsioonilised eesti jõulud. Eelmisel aastal mõistsin seda veelgi enam, kuna viibisin sel aasta ühel oodatauimal ajal teiselpool maakera, kus jõulule tähtistatakse mõnevõrra teisiti. Olid muidugi kingid, jõuluvana, jõululaulud ja ka lumememmed kaunistusena keset rohelist muru, mis on meie jaoks küllaltki koomiline vaatepilt. Ja laulusõnad, mis kirjeldavad jõulutaadi saabumisest üle lumiste väljade, ei kõla just eriti tõetruult.
Meie jõulupidu oli segu Eesti ja Austraalia kommetest. Õnnekombel ei möödunud meie jõulusöömaaeg ilma hea eesti toiduta, mis käepäraste toiduainetega ka enam-vähem traditsiooniline sai- aga ikkagi mitte päris see õige. Iseenest oli huvitav ka nende jõulusööki süüa, mis koosnes küll enamjaolt kõiksugustest grillitud mereandidest. Ja tegelikult ju maitses imehea. Üks sarnasus oli muidugi veel: nii nagu meeldib eestlastele jõuluajal palju süüa, nii meeldib seda teha ka austraallastele. Ainult nendel on kombeks söömise pausi ajal mere äärde minna ja üks korralik suplus teha, et siis jälle laua taha head-paremat maitsma asuda. Paratamatult asendus jõulutunne sel õhtul pigem jaanipäeva-tundega-vähemalt minul küll. See pani igatsema külma ja karge ilma ning lähedaste järele, kes Eestis olid.
Olles kogenud sellist isemoodi jõuluaega, olen veendunud, et miski ei saa vastu meie traditsioonilisele jõuluõhtule. Ning ega see jõulutunne ise nii kergelt tulegi, peab ennast ise ka häälestama selle lainele. Tahaksin, et täiskasvanutel oleks sama kerge kui väikelastel, kel jõulud tekitavad hulga ehedama tunde. Heaks näiteks on minu pisike kaheaastane õelaps, kes hommikuti väga vara ärgates esimese asjana akna juurde jookseb, et uudistada, kas päkapikk midagi sussi sisse poetanud on. Või kui tähtis sündmus on ühe väikese inimese jaoks pisikese kuuse tuppa toomine, mis on päris tema oma ning mida algul ei saa kohe silmistki lasta ja peab tihti oma toas piilumas käima.
Ka täiskasvanud peaks enda jaoks taas leidma pisiasju, mis tekitavad neis jõulutunnet ja oskama vaadata kõrvalt lapsi, kes meile selles suureks eeskujuks on. Muidugi ei ütle ma, et peab nüüd just jälle päkapikke ootama hakkama, aga võiks leida midagi, mis ka suure inimese jaoks meeldivaid emotsioone tekitaks.
Ja üks on kindel, sel aastal ootan minu igatahes eriti suure isuga verivorste ja hapukapsast- seda õiget ja kodust jõulutoitu.
Autor: Sandra Sultsing