Katse: pime külastaja jääb muuseumis üksi hätta

Priit Kasepalu tutvub Kumus reljeefplaaniga.

FOTO: Mari Sepp

Eesti Pimedate Liidu juhatuse liige Priit Kasepalu proovis, kas ja kuidas saaks üksi valge kepiga liikuv pime külastaja hakkama Eesti Kunstimuuseumi filiaalides ja Eesti Vabaõhumuuseumis.

Vaatamata muuseumiseaduses sätestatust, et muuseumid peavad arvestama puuetega inimeste vajadustega, tõdes Kasepalu, et pimedad vajavad muuseumide külastamisel siiski saatjate abi.

Kasepalu sõnul jõuaksid üksinda nende muuseumideni vaid valge kepiga liikuvad väga hea orienteerumisoskusega huvilised, kes on neis varem käinud. «Vähe on orienteerumist hõlbustavaid maamärke,» tõdes Kasepalu. «Juhust, et pime tuleks koos juhtkoeraga, polevat väiksemates muuseumides olnud. Mida sellisel juhul teha, kui keegi siiski tuleb juhtkoeraga, oli kaks arvamust – saame hakkama või küsime direktorilt,» rääkis ta.

Ligipääsu Kadrioru lossi ja Mikkeli muuseumisse muudab mehe sõnul raskeks killustik. Kumule on võimalik ligi pääseda Kadrioru pool asuvast parklast, hoonesse pääsemiseks on hea orientiir kõnnitee ja muru piir. «Muuseumides, kus on riietehoiud ja hoiukapid, on nende numbrid numbriplaati sisse pressitud ja seetõttu halvasti kombatavad. Need peaksid olema hoopis reljeefsed,» märkis Kasepalu.

Kumus, Niguliste kirikus ja Kadrioru lossis ei ole aga makette, mis peaksid nendest hoonetest ettekujutuse looma. Kumus on küll 3. korruse reljeefplaan, millega külastajad kassa juures tutvuda saavad.

Kasepalu sõnul on pimedatel külastajatel võimalik kassast laenata skulptuuride katsumiseks õhukesi valgeid kindaid, ja samasugune võimalus on ka Adamson-Ericu muuseumis.

Kasepalu toonitas, et vanades hoonetes asuvates muuseumides liikumisel tuleb jälgida, et trepid võivad olla järsud, lävepakud kõrged ja ukseavad madalad. «Mõnes kohas, kus peaksid olema käsipuud, neid aga ei ole, või lõpevad need mõnikümmend sentimeetrit enne trepi või kaldtee lõppu, seda ka näiteks mõne aasta eest valminud Kumus,» tegi Kasepalu kindlaks.

Pimedatele külastajatele annavad muuseumist ettekujutuse eksponaatide katsumine ja nende kirjeldamine. Kumu kunstimuuseumis on välja pandud mitmeid skulptuure, kuid mõned neist on õrnad ja väikese läbimõõduga alustel ning neile kogemata vastu minnes võivad kujud kukkuda.

Kasepalu tõi näiteid, et Niguliste kiriku seintel on hästi kombatavad hauaplaadid, Adamson-Ericu muuseumi püsiekspositsiooni kummutil on omapärane kaunistus, sisehoovi on paigutatud skulptuur ja estoonlaste näitusele kuulsate teatriinimeste kujud, mida on pimedatel külastajatel põnev uudistada.

Mikkeli muuseumis on hariv näitus «Lõvist leevikeseni», millel on palju kujusid, mida katsuda võib. «Need annaksid pimedatele lastele ja ka täiskasvanutele ettekujutuse erinevatest loomadest – näiteks, kuivõrd sale on gepardi keha,» sõnas Kasepalu, lisades, et turvamehe sõnul ei või neid kujusid aga katsuda, kuna see käivitab häire.

Osa muuseumide eksponaate asub klaasvitriinides. Neist mõnest võiks valmistada koopiad, mida pimedad külastajad katsuda saaksid.

Tallinna Ülikooli tööõpetuse eriala tudengid olid tunamullu projekti raames valmistanud vabaõhumuuseumile mitmeid materjale, mis mõeldud pimedatele ja vaegnägemisega külastajatele – punktkirjas tekstiga puuteraamatuid taluarhitektuurist, tarbevarast, põlluharimisest ja loomakasvatusest ning rehemaja maketi. Kus nendega tutvuda saab, giid öelda ei osanud.

Kasepalu nentis, et muuseumitöötajates tekitas segadust, kas ja mida võib lasta pimedatel külastajatel katsuda. «Tänu ja kiitus Adamson-Ericu muuseumi direktorile, kes testijatele ekskursiooni tegi, ning vabaõhumuuseumi Kutsari-Härjapea talu ja Kuie kooli perenaistele, kes tavaliselt suletud ruumide eest köied võtsid ning eksponaate katsuda lubasid,» tänas Kasepalu, kuid tema sõnul ei peaks siiski see, milliseid eksponaate pimedad külastajad katsuda võivad, sõltuma töötajate lahkusest, vaid olema kindlalt sätestatud.

Samuti tõdes Kasepalu, et kui muuseumides asuvaid maale ei kirjeldata, jäävad need pimedatele külastajatele tundmatuteks. «Praegu on maalide juures tavakirjas selgitusi nende saamisloost, ka Kumu audiogiid tutvustab maalide ajalugu, kuid ei kirjelda neid.»

Kasepalu sõnul on väga oluline, et giidid valdaksid kirjeldustõlke põhimõtteid ja oskaksid viia läbi kirjeldustõlkega ekskursioone. Pimedatele ja vaegnägemisega inimestele mõeldud kirjeldustõlke eesmärk on teha teosed neile kirjeldamise abil arusaadavaks. Nägija paneb nähtava sõnadesse ja nägemispuudega inimene loob oma meeltes kirjelduse järgi pildid.

«Muidugi ei ole pimedad suutelised korraga vastu võtma kõigi maalide kirjeldusi, mistõttu tuleb teha valik,» leidis Kasepalu.

Ta lisas, et muuseumipoodides võiksid olla müügil ka muuseumiga seonduvad reljeefsed meened – hoone makett või mõne eksponaadi koopia. Paraku on mehe sõnul valik kasin või puudub üldse. Kumu poes olevat varem müüdud Amandus Adamsoni skulptuuri «Laeva viimne ohe» koopiaid. Adamson-Ericu muuseumi poes on müügil kunstnikumärki kujutavad hõbedast rinnanõelad.

Mullu jõustunud puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohaselt tunnistavad osalisriigid nende inimeste õigust osaleda teistega võrdsetel alustel kultuurielus ning võtavad kõiki asjakohaseid meetmeid, et tagada puuetega inimestele juurdepääs muuseumidele.

Kommenteerib Eesti Kunstimuuseumi kommunikatsiooni- ja turundusosakonna juhataja Triinu Soikmets.

Eesti Pimedate Liidu ja teiste erivajadustega inimeste liitude esindajad külastasid muuseume Eesti Kunstimuuseumi poolt tellitud ja kultuuriministeeriumi poolt kaasfinantseeritud auditi raames. Oleme erivajadustega külastajatega seotud puudustest teadlikud ja sel põhjusel auditi läbiviimise juba enne uue muuseumiseaduse rakendumist Eesti Puuetega Inimeste Kojalt ka tellisime. Auditi eesmärk oli saada soovitusi paremate tingimuste loomiseks erivajadustega külastajatele ning lõplike tulemuste laekumisel saamegi asuda vastavalt võimalustele neid arvesse võtma.

Seitsme aasta eest valminud Kumu kunstimuuseumi kavandamist alustati juba 1993. aastal, mil puuetega inimeste vajadused ei olnud ühiskonnas veel niivõrd teadvustatud. Eesti Kunstimuuseumi teised filiaalid asuvad aga ajaloolistes hoonetes, mille ümberkohandamine on raskendatud tulenevalt nende arhitektuurilistest iseärasustest. Küll aga on kunstimuuseumi programmid juba praegu kohandatavad erivajadustega külastajaid silmas pidades. Näiteks Jaan Koorti näitusel sai skulptuure ise katsuda ja sel viisil käe kaudu tutvuda nii skulptuuri tehnikatega kui tundma õppida erinevate materjalide iseloomu alates puust kuni pronksini.

Eesti Kunstimuuseum on igal juhul alati valmis panustama sellesse, et tuua kunst lähemale ka neile inimestele, kes sellest tavapärasel viisil osa ei saa.

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus

Populaarne

Tagasi üles