Marina Lohk: aukudega usaldus
4. märts 2010, 23:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi tahaksime uskuda, et inimesed meie ümber, nende mõtted ja teod on vähemasti enamjaolt heatahtlikud, lööb me usk päev-päevalt üha enam kõikuma. Kummitama jääb küsimus, keda ja kas üldse usaldama peaks.
Mõni nädal tagasi suundusid tuhanded eestimaalased turismimessile otsekui palverändurid Meka poole. Lootuses, et just sealt leiab soodsalt ihaldatud pääsme soojale maale, kus paitav päike ja hellitav soolane meri kogu väsimuse ja mured kui peoga pühib.
Paraku ahvatles Tourestil teiste seas oma pakkumistega ka paljudele kundedele suure summa raha võlgnev ettevõte. Pole kindel, kas kohe pärast messi oma makseraskusi tunnistanud Digistar Group OÜ nende kolme kauplemispäeva jooksul sõlmitud uutest kokkulepetest kinni pidada suudab.
Kõige hämmastavam on see, et kui tavatarbija jaoks laieneb messil osalejatele selle korraldaja Eesti Turismifirmade Liidu kui suure organisatsiooni usaldusväärne kuvand, siis kõnealusel juhul on seda usaldust häbiväärsel kombel kuritarvitatud. Reisifirmalt osalustasu kätte saanud, arvas korraldaja, et vastutust eksponendi majandusliku olukorra eest tema oma õlule võtta ei saa.
Kahtlast firmat ei ajanud Tourestilt minema ei korraldaja ega kohal viibinud tarbijakaitseameti esindajad – vaatamata sellele, et teisel messipäeval petetud inimestega raha tagasi nõudmas käinud «Võsareporter» paljastas ettevõtte tõelise, valeliku pale.
See ei ole ainus näide. Saku müüs möödunud aasta lõpus ja selle aasta alguses võimaliku haigusetekitajaga saastunud Vichy pudelivett ning korjas selle tagasi vaid kaupmeestelt, teavitamata tarbijaid.
Oma käitumist põhjendades ütles firma silmagi pilgutamata, et vees pesitsenud bakter oli ohutu, kuigi terviseameti spetsialist polnud päris samal arvamusel. Ometi arvas veterinaar- ja toiduamet, mis peaks meid selliste juhtumite eest kaitsma, et küsimus oli pigem vee nõuetele vastavuses, mitte niivõrd ohutuses.
Hiljuti avaldatud uuringu järgi usub vaid kolmandik eestimaalastest, et nende igapäevane toidulaud koosneb tervisele täiesti ohututest toodetest. Kirjeldatud pudeliveejuhtum kinnitab suurepäraselt väidet, et pimesi usaldada polegi alust.
Küsimusi tekitab ka see, kui terviseamet näitab meile söögi alla ja söögi peale uue gripi vastase kaitsesüstimise vajalikkust propageerivat reklaami, mille rahastamisel on abikäe ulatanud Eestis pakutavate vaktsiinide tootjad ise.
Minu meelest õõnestab see tublisti usaldust sõnumitooja ning ka sõnumi sisu vastu, kõlagu see kuitahes veenvalt. Samuti usku, et riigiasutuse jaoks eksisteerib selline mõiste nagu eetika.