Ajakirjanikust taksojuhiks - uus amet toob uusi võimalusi

Sirje Niitra
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajakirjanikuks õppinud Merike Mikk töötas 2009. aastal Swedbanki seeniorklientide üksuse juhina.
Ajakirjanikuks õppinud Merike Mikk töötas 2009. aastal Swedbanki seeniorklientide üksuse juhina. Foto: Toomas Huik

Tartu Ülikoolis ajakirjanikuks õppinut Merike Mikk on 40 eluaasta jooksul mitut ametit proovinud. Kõigepealt oligi ta ajakirjanik - nii raadios kui televisioonis ning hiljem mitmes Eesti ajalehes - kokku 15 aastat. Olles vahepeal vabakutselise leiba söönud, otsustas naine ühel päeval hakata avalikke suhteid korraldama, vahendades viis aastat suhtlemist pressiga Rae vallas ja Rimi poeketis. Paraku ei pakkunud seegi töö loodetud rahuldust.

Seejärel otsustas Mikk kandideerida Swedbanki, kus otsiti parasjagu seeniorklientidega tegeleva üksuse juhti. Ta osutuski valituks ja sai kolme aasta jooksul ärijuhina teha tööd, mis talle sobis. See oli aeg, kus pensionisaajaid tuli ette valmistada nende igakuise pensioni laekumiseks pangaarvele. «Sattusin õigel ajal õigesse kohta. Sain hästi hakkama, töö oli huvitav ja kolleegid toredad,» meenutab ta. Sellelt kohalt jäi naine oma kolmandat last ootama. Mõnda aega oli ta koos abikaasaga Rae vallas lastehoidu teinud. Nii et ettevõtja amet on ka ära proovitud.

Merike ei oska tagantjärele öelda, millal nad perega Eestist lahkumisele mõtlema hakkasid, aga see otsus ei tulnud ootamatult. Vahepeal oli ta oma suure kõhuga läinud veel Tallinna Ülikooli algklasside õpetajaks õppima. Õppejõud veidi imestasid küll, et nii hilja, aga mis sest. Pärast esimest koolipraktikat sai talle selgeks, et tuleb ära minna. Soome keel oli naisel selge ja nii ta hakkaski põhjanaabritele oma CV-sid saatma. Neid sai kokku üle saja, aga head pakkumist ei tulnud. Samas ei olnud enam panka tagasiteed, sest osakond, mida ta juhtis, oli vahepeal kaotatud.

Kaks aastat tagasi pühkis Merike koos mehe ja kolme lapsega Eesti tolmu jalgelt, et Soomes uut elu alustada. Merike sai tööle lasteaeda, siin piirivalves töötanud mees hakkas bussijuhiks. Ammusest ajast taksojuhi elukutsest unistanud naine otsustas selle ameti selgeks saada ja vajalikud paberid ära teha. Talle nimelt meeldib väga autoga sõita ja inimestega suhelda. Selleks tuli, muide, kõik Espoo tänavad pähe õppida.

Õige pea sai naine aru, et takso juhtimine pole siiski ta unistuste töökoht, eriti mitte nädalavahetustel. Ta läks lasteaeda tagasi, aga kui seal tööleping lõppes, otsustas aja hoopis maha võtta ja suve lastega kodus veeta. Õige pea sai selgeks, et Eesti haridusega pole Soomes midagi peale hakata ja nüüd õpib naine Helsingi avatud ülikoolis sotsiaaltööd. Ta on Espoo linnavalitsuse palgal olev peretöötaja, kes käib kodudes lastega peresid aitamas. Soomes saavad kõik kaksikute vanemad endale taolise abistaja. Abi vajavad noored emad ja paljulapselised pered. Asja mõte on aidata peredel kriisi sattumist vältida.

«Hetkel on kõik super, aga ma usun, et liigun ikka edasi,» jätab Mikk otsad lahtiseks. Ta pole kindel, et alaliselt Soome elama jääb, sest igatsus on hoopis varbad kunagi sooja merre pista. Oma selja taha jäänud karjäärikõverustele mõeldes ütleb ta, et üks asi on teisest välja kasvanud. «Ehkki uuega kohanemine pole alati kerge, on mu elu olnud huvitav ja iga amet on andnud hulga kogemusi,» nendib ta.

Riigikogu liige Indrek Saar ei arva, et näitleja ja lavastaja ameti poliitiku oma vastu vahetamine oleks midagi rohkem erakordset kui näiteks arstikabinetist Toompeale minek. Riigikogusse valitaksegi ju inimesed nende varasemate elukoguste pinnalt. Küsimusele, mis põhjusel tema poliitikasse läks, Vastab Saar: «Mulle tundus, et meie ühiskond on kuidagi hangumas ja siis, kui üks tollane juhtpoliitik soovitas kultuuriinimestel oma liistude juurde jääda, sain aru, et midagi on väga viltu.»

Saar on enda sõnul praeguse ametiga rahul. «Eks igal ajahetkel ole oma väljakutsed. Minu jaoks on täna huvitav see, mida praegu teen, aga mõne aja pärast on see ehk midagi muud ja ma ei välista ka tagasi pöördumist teatri juurde,» lausub ta. Mees ei ole enda sõnul kunagi oma karjääri ette planeerinud, vaid on teinud seda, mis huvitav tundunud.

Kannatada pole mõtet

Kaht senist suuremat ametit võrreldes ütleb Saar, et rollimänge tuleb mõlemas iga päev mängida. Teiseks kulub teatrikoolist saadud eneseväljendusoskus poliitiku töös marjaks ära. Üheks ühendavaks lüliks on veel loo jutustamise oskus. «Kui näitleja ei suuda usutavalt lugu rääkida, siis inimesed ei tule teatrisse, kui poliitik ei suuda oma lugu edastada, siis ta ei saa hääli. Aga säärane on ka kirikuõpetaja amet.»

Karjäärinõustamisega tegelev psühholoog Tiina Saar teab oma kliendilugude varal öelda, et enamasti on inimesed kannatanud liiga kaua, enne kui järsu muutuse ette võtavad. Kui liiga kaua kannatada halvas töösuhtes, käib tema sõnul alla töötaja konkurentsivõime. Üha raskem on saada uut ja head tööd, sära silmis lihtsalt kustub, inimesed frustreeruvad ja muutuvad küüniliseks.

Järsk kannapööre on psühholoogi sõnul põhjendatud siis, kui töötajal tööandjaga väärtused ei klapi, kui ta on muutunud juba nii-öelda pühapäevavihkajaks. Vahel aga pole põhjus nii traagiline, üks asi lihtsalt ammendub ja tekivad ootamatult väljavaated teha seda, mis tundub tõeline kutsumus. Tavapärasem praktika on see, et inimesed hakkavad õppima huvipakkuvat ala, tegelevad sellega põhitöö kõrvalt ja siis lihtsalt lähevad ühel hetkel sellele vaikselt üle,» selgitab ta.

«Karjäärimuutust võib takistada hirm, et kas ikka elan ära, mis see kaasa toob. Paras aeg ameti muutmisele mõelda on siis, kui inimene tunneb, et see mida ta teeb, ei anna enam juurde ei talle isiklikult ega ka erialaselt. Sealt edasi läheb niikuinii asi allamäge ja inimesed võimalused uut ja head eneseteostust leida hakkavad kahanema.

Teine põhjus võiks olla kindlasti see, kui töökohal toimub midagi, mis inimese väärtust või väärikust kuidagi alandab - tagakiusamine, rumal juhtimine, diskrimineerimine või midagi muud,» lisab psühholoog.

Küsimusele, kui palju võib elu jooksul muutusi karjääris olla, vastab Saar, et enam pole piire - aktiivne eluiga pikeneb, uusi erialasid tekib juurde, inimesed ise arenevad ja muutuvad kiiremini kui varem.

Vastutusest vabaks

«Infot on rohkem kui kunagi varem, seega kolm kuni neli eneseteostust võib olla täiesti realistlik eeldusel, et inimese vaim on virge, hing on avar ja füüsis on vinks-vonks. Olen olnud poolteist aastat 50+ programmides karjäärinõustaja ja näinud, et tahe 60-70aastaselt end teostada ja ühiskonnale vajalik olla on olemas.»

Eesti tööturg on nõnda väike, et vahel minnakse peale enda tuulutamist vana tööandja juurde tagasi. Vahel tiksub see vana ja armas asi kõrval vaikselt elustiiliettevõtte või lisaerialana edasi. Kui päris kauaks ära minna, siis võib juhtuda, et enam ei saa tagasi pöörduda, sest elu on edasi läinud.

Vahel võib inimene karjääriredelil allapoole sammuda. Mõnel inimesel võib saada juhtimisest villand ja ta soovib teha head spetsialistitööd või lihtsalt vähem vastutada. Seda juhtub üsna sageli, et kõrgel kohal olevad töötajad soovivad minna metsa ära: lambaid kasvatama, sepatööd tegema, käsitöötalu pidama.

Kas need, kes terve elu sama tööd teevad, on saamatud ja laisad? «Oi, sugugi mitte. Üks karjääri viise ongi ju ametisisene - saada oma eriala fänniks ja eluaegseks üliõpilaseks. Kuniks sind hakatakse pidama eksperdiks. Eelduseks on, et huvi püsib ja kirg on olemas. Teine äärmus on, et inimene tõesti lihtsalt hirmust või mugavusest püsib samal kohal ja kui sellega peaks midagi juhtuma, siis on elu upakil, sest ta pole valmis millekski muuks,» vastab psühholoog.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles