Päevad lühenevad ja ilmad muutuvad jahedamaks, kuid siiski ootavad ka aias veel mõned tööd tegemist.
Aed tuleb talveks ettevalmistada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne roosidele talvekatte peale laotamist tuleks ära lõigata kõik õisikud ja noppida ära lehed, mis taimel veel küljes on. Lehtedest aurustub muidu talve jooksul vett ja see raiskab taime varusid ajal, mil taim ei saa külmunud maast uut vett ammutada. Samuti tuleks ära lõigata pehmed võrseotsad ja korjata haigustunnustega lehed maast kokku ning viia need aiast välja või komposti hulka, et need ei nakataks järgmisel aastal uusi lehti. Ka taimede ümber olev pealmine mullakiht on soovitatav ümber pöörata, et takistada pinnal olevatel seeneeostel nakkuse edasi levitamist.
Vahetult enne maa külmumist tuleb kuhjata muld taimede alumise osa peale. Kui maa jõuab siiski varem külmuda, tuleks panna komposti või muud mulda parandavat materjali. Tihti külmuvad rooside võrsed talve jooksul kuni mullapinnani. Mida kõrgemale on muld kuhjatud, seda suurem osa roosist on kevadeks alles.
Rooside oksad kaetakse kuuseokstega või mingi muu tuule- ja päikesekaitsega. Okste peamine ülesanne on pakkuda kaitset sooja kevadtalvise päikese eest, mis võib taime üles äratada, kui maa on alles külmunud. Kuuseokste jämedamad otsad tuleb asetada vastu maad, nii et rooside peale toetuvad ainult peenemad otsad.
Kasta igihaljaid taimi
Kuival sügisel tuleks igihaljaid taimi enne maa külmumist ja talvekatte pealelaotamist ohtrasti kasta. Kui taim on talve eel küllaldaselt vett saanud, väheneb maapinna külmumisest tingitud kuivamisoht.
Külmunud maapinnast tingitud kuivamise oht on suurim kevadel, kui päike juba soojendab, aga muld on alles jääs. Siis aurub igihaljast taimest vett, mida ta ei saa asendada juurte kaudu maast vett ammutades, sest maa on veel külmunud. Tagajärjeks on kuivakahjustused lehtedel, okastel ja okstel.
Paigalda närimistõkked
Noorte puude koor maitseb talvel jänestele ja metskitsedele, mistõttu oleks hea puutüvesid närimise eest kaitsta. Tuleb kontrollida, et tõke ulatub maapinnani välja. Kindlasti tasub paar korda aastas veenduda, et see ei vigasta puukoort. Paari aasta möödudes ei lähe enam kaitset vaja, sest siis on puukoor paksem ega maitse enam nii hästi. Vast istutatud põõsad võiks mässida kaitseks üleni kanavõrgu sisse.
Kaitse potitaimi
Potis on taimed talvekülma ja temperatuurimuutuste eest vähem kaitstud kui mulda istutatuna. Isegi need põõsad, puud ja püsikud, mis on ilmastikukindlad, vajavad kaitset, kui need talveks potti jäävad. Potid peaks mähkima alt ja ümbert isoleeriva materjaliga, lisaks tuleks isoleerida kilega, et kattematerjal kuivana püsiks.
Potitaimed võib talveks ka mulla sisse kaevata, kas siis koos potiga või ilma. Enne taime mulda asetamist tuleks panna augu põhja paks kiht kuivi lehti. Juurepalli pealmine kiht jäetakse mõne sentimeetri jagu mulla sisse. Juuresüsteemi võib katta veel kuivade lehtedega, mille hulka on segatud oksi.
Püsikud jäägu oma kohale
Püsikutele mõjub kõige paremini kevadine tagasilõikus, siis toimivad närtsinud taimeosad looduliku talvekattena. Kui aga tahetakse mingil põhjusel püsikuid sügisel tagasi lõigata, siis mitte liiga maapinna lähedalt. Paras kõrgus on 5–10 cm maapinnast. Allikas: Berit Haggren, Micke Persson, Agnetha Wendel «Aastaring aias» (2007).