/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
Olen perearste alati austanud. Mõistnud, et ukse taga kaeblevate haigete hulk muudabki närviliseks. Ei ole loonud illusioone arstist, kes on alati kättesaadav, oskab uksel ette laduda kogu minu haigusloo ning jõuab muu hulgas küsida, «kuidas muidu läheb». Patsientidele on ajaga hästi selgeks saanud, et kabinetis jookseb tõbiste konveier ja mingit jokutamist siin ei ole.
Ka ei ole ma ette heitnud seda, kui perearst on otsustanud end Eesti ja Soome haigete vahel jagada, töötades kaks nädalat kodumaal, kaks võõrsil. Arstiteadmisi omades toimetaksin ehk isegi nii.
Viimasel ajal on mind aga tõsiselt hakanud häirima hirmutamistaktika, mille arstid on meedias perearstisüsteemi vigadest rääkimisel kasutusele võtnud.
«Arstid võivad nüüd trotsist Soome minna», «Eestis töötan vaid missioonitundest», «Kui korraga kahes riigis töötamine keelatakse, siis kaotavad Eesti patsiendid, sest Soomes on parem palk, töötingimused ja suhtumine», «Valik on, kas sulgeda praksis Eestis või töötada korraga Soomes ja Eestis». Ehk kokkuvõttes on sõnum: «Olge tänulikud, sest teil on ju vaja meid, mitte vastupidi.»
Sääraste lausetega on arstid astunud vaidlusesse terviseametiga, sest amet väidab, et nimistut omava perearsti ja patsiendi vahel peab olema vahetu ja isiklik kontakt. Seega ei ole arstidel justkui õigust korraga kodumaal ja välismaal töötada.
Olgu selle vaidlusega, kuidas on. Tõde on ilmselt jälle kuskil keskel. Kindel on aga see, et ükski patsient ei ole sellist hirmutamist ära teeninud. Ma ei taha end visiidile registreerudes tunda süüdi selles, et jälle pean tülitama inimest, kellel niigi raske. Ma ei suuda iga kord üles näidata ka lõpmatut tänu, sest arst polegi veel Soome kolinud.
Muidugi on mul patsiendina kahju, et Eesti ei jaksa võistelda Soome palkadega ega meditsiinisüsteemiga, et haigekassal ei ole raha uuringute jaoks, et ooteruumis sajab krohvi, et arstil ei ole aega, et ta vaevab end ravimise asemel paberitööga. Aga need ei ole ainult perearstide, vaid kogu ühiskonna probleemid ja peavalu. Tasapisi kummuli vajuv perearstisüsteem ei ole patsiendi süü. Patsiendid on samamoodi süsteemi kitsaskohtade ohvrid.
Vahe on vaid selles, et kui välisriikides hinnatud ja universaalsete teadmistega arstid võivad tõepoolest kotid ka lihtsalt trotsist kokku pakkida, siis paljude teiste valdkondade esindajatel jääb vaid loota, et peremeditsiin aastatega arstide jaoks rahuldavasse olukorda putitatakse.
Rohkem lohutab aga see, et paljud ei pea lahkumist ikkagi lahenduseks ja neid on õnneks veel ka perearstide seas.