Tee ise esimene samm

Perekond Suur eelmisel aastal Valgamaa suurperede jõulupeol: vasakult pereema Alla, süles Haily (1,6 a), pereisa Kristo, Stefi (13) ja all vasakult Keneth (7) ja Marcus (11).

FOTO: Erakogu

Iga inimene tahab olla armastatud. Eriti tugev on see soov jõulude ajal. Ootame, nagu peaks juhtuma mingi ime, aga seda ei pruugi juhtuda, kui me ise sellele kaasa ei aita. Loota, et purunenud klaas iseenesest terveks saab, on lihtsalt rumal.

Perekeskuse Sina ja Mina psühholoogi Ene Raudla sõnul ei peaks jõulude ajal mitte süüdistama, vaid tunnistama oma vigu ja mõtlema, kuidas edasi.

«See on vaikuse, aga ka uuenemise aeg. Inimesed peaksid unustama argipäevade askeldused, vaatama enda sisse ja mitte tormama mööda kaubanduskeskusi. Tuleks püüda andestada tehtud vead nii iseendale kui ka teistele,» räägib ta.

«Iseenesest ei juhtu midagi. Ime saab juhtuda üksnes siis, kui oleme taaga maha raputanud, viha ja raevu unustanud ning suudame vaadata maailma uue ja värskema pilguga,» ütleb psühholoog.

Suhtlemisel laiema ringi ehk kogukonnaga tulevad appi traditsioonid. On hea, kui on kokku lepitud, kellele millal külla minnakse ja kui palju jõuluaega ühe või teise sugulasega koos veedetakse. Kui aga suhted pole kõige paremad, võib tekkida küsimus: miks mina pean minema, kui nemad ei tule?

«Siis tuleks otsustada, et mina lähen, ulatan terekäe ja vaatan, kuidas nad elavad. See on parim kingitus, mis teha saab,» lausub Raudla. Tihtipeale on oluline lihtsalt kohalolek ja huvi näitamine lähedase vastu. Eelarvamused ja negatiivsed hoiakud tuleks selleks ajaks ületada.

Ehkki Eestis on tavaks, et jõululaupäeval koguneb pere ühise laua taha, pole see tänapäeval alati võimalik, kui pere on mööda ilma laiali. Sel juhul peavad täiskasvanud laste vanemad lihtsalt olukorraga leppima ja olema tänulikud, et lapsed on kusagil olemas ja mõtlevad nende peale.

Mis puutub aga kärgperedesse, siis siingi tuleb leplik olla ja püüda rahulikult kokku leppida, kelle juures on lapsed jõululaupäeval või -pühadel.

«Külla võib kutsuda isegi siis, kui tead ette, et nad ei tule. Kutsumine näitab head tahet ja leppimissoovi ning annab teadmise, et on tehtud kõik endast olenev,» soovitab psühholoog.

Jõuludel on mahti vaadata kaugemale, mõelda naabrimemmele, kes elab teispool seina või aia taga. Selleks ei pea tingimata kinki ostma, võib kinkida südamesoojust. Asiseid kinke ootavad eeskätt lapsed, kuid neidki ei peaks kalli kraamiga üle külvama.

Jõuluks koju

Raudla hinnangul ei pea päkapikud iga päev kinke tooma juba esimesest advendist alates. Ta meenutab, et tema lapsepõlves käisid päkapikud esialgu ainult sussi sisse piilumas ega pannudki algul sinna midagi.

«Jõulud on õige aeg õpetada lastele kannatlikkust ja ootamise kunsti – et veel on nii ja nii palju aega, kui tulevad päkapikud või jõuluvana. Elus ei saa alati kõike kohe ja praegu,» õpetab ta.

Valgamaa lasterikaste perede ühingut juhtiv Kristo Suur on varsti juba viie lapse isa, sest neljale olemaolevale on kohe lisa tulemas. Peagi kolmekümneseks saav mees käib Soomes mööblit kokku panemas, sest muidu ei jaksaks suurt peret ülal pidada ja maja korras hoida. Ta on tavaliselt kümme päeva võõrsil ja nädala Eestis, vahel kukub välja ka teisiti. Ehkki pelgalt koju või tööle minekuks kulub üle poole päeva, on perepea rahul, sest Valgamaal on raske tööd leida, ja kui midagi leiakski, siis ei teeniks ta seal pooltki seda, mis põhjanaabrite juures.

Jaanipäevad, jõulud ja pereliikmete sünnipäevad on tööandja võimaldanud Kristol kodus olla. Selle pere, nagu ka teiste selle kandi paljulapseliste perede jõulud algavad alati maakonna suurperede jõulupeoga, mis tänavu on 22. detsembril. Valgamaal elab 48 suurt peret, kelle hulgas on ka üks Eesti suuremaid – 16 lapsega Toomsalude pere Sangastes. Sponsorite abiga on alati korralik pidu püsti pandud. Lisaks jõuluvanale ja -memmele on kutsutud esinejad, mängitakse mänge ja lüüakse tantsu.

Jõululaupäeval on Suured alati olnud kodus pere seltsis. Siis kaetakse traditsiooniline pidulaud sealiha, hapukapsa ja verivorstidega, imetletakse kinke, mängitakse lauamänge ja nauditakse üksteise seltsis olemist. Muidu on ikka jõuluvana ka käinud, aga eelmisel aastal jäi taat ootamatult haigeks ja pakid olid kuuse all. Tänavu oodatakse siiski ka jõuluvana.

Detsembrikuu tähendab seega Kristole, kes peres üksinda raha teenib, suuremat väljaminekut. Ta lohutab ennast sellega, et Soomes on kingiks sobivad asjad märksa odavamad kui Eestis. Kinkidega ongi selles peres olnud nii, et parematel aastatel on need olnud kopsakamad, kehvematel tagasihoidlikumad, kuid midagi on lapsed alati saanud. Kuna ka vanaemad-vanaisad toovad kuuse alla kinke, ei saa nende vähesuse üle kunagi kurta.

«Kuna viibin nii palju kodust eemal, siis naudin iga hetke, mille saan kodus pere ringis veeta. Jõululaupäev on selleks parim aeg. Mingit tralli ja möllu siis ei ole, on selline mõnus vaikne olemine ja nii on meil olnud juba aastaid,» ütleb Kristo. Ämmade-äiade juurde minnakse mõnel jõulupühal.

Nädal üksindust

SHARE projektijuhi Tiina Tambaumi sõnul erinevad jõulud teistest pühadest selle poolest, et ootused on eriti kõrgel.

«On pettumus, kui jõulunädalal oled üksi, aga ülejäänud 51 nädalat üksi olles inimene justkui nii kurb ei ole. Ootused jõulude suhtes, mulle tundub, on vanemal põlvkonnal loodud juba lapsepõlves. Vähe on vanemate inimeste seas neid, kes lapsepõlves pidid jõulude ajal üksi olema, tõenäoliselt on nende mälestused jõuludest seetõttu väga soojad, sest kontrast pidupäeva ja argipäeva vahel oli tol ajal palju suurem. Nii tekibki konflikt ootuste ja tegelikkuse vahel. Selle juured vist ei peitu selles, et inimene ei saa tähelepanu, vaid selles, et ta on ilma jäetud teiste rõõmu nägemisest ja andmise rõõmust.»

Siit jõuab Tambaum teemani, millega iga päev tegeleb – eakate eneseteostus ja ühiskonda kaasatus.

«Enne jõule võiks korraldada nii, et vanematel inimestel oleks võimalik midagi luua (väga laias mõttes) ja see edasi kinkida – siis oleks rõõmu rohkem,» soovitab Tambaum moodust, kuidas üksildasi aidata.


Kommentaar

Piret Õunapuu

Eesti Rahva Muuseumi teadur-kuraator

Läbi sajandite on jõulud olnud eestlastele selline ajaväline aeg – mõeldud eelkõige puhkamiseks ja kosumiseks. Kui vanasti pidi aasta vältel toiduga koonerdama, siis jõulude ajal sai kõvasti süüa ja energiat koguda.

Jõuluaeg algas juba toomapäevast, mis on 21. detsembril, ja lõppes alles kolmekuningapäeval. Sel ajal peaks inimene tegelema rohkem iseenda ja lähedastega. «Nagu orav rattas»-aeg peaks siis läbi saama ja algama rahulik periood, mil saab aja maha võtta.

Paraku tähendavad jõulud tänapäeval paljudele hullunult mööda kaubanduskeskusi kappamist ja hingeline pool jääb tagaplaanile. Kaubanduslik jõulumelu algab üha varem ja see nagu lahustab selle õige jõulutunde, mis peaks igaühe südames olema. Kui palju neid eestlasi ikka enam on, kes seostavad seda püha Kristuse sünniga, märksa olulisem on, et päev hakkab jälle kukesammu võrra pikemaks minema ja pime aeg saab ümber.

Jõuluajal peaksime olema avatud headele mõtetele, aga samas meenutama neid, keda meie hulgas enam pole. Vanasti usuti kindlalt, et mitte ainult hingedeajal, vaid ka jõululaupäeva ööl tulevad esivanemate vaimud meie juurde. Miks nad siis ka tänapäeval ei peaks seda tegema? Kui ei ole võimalik kalmul küünalt süüdata, sest vanemad on maetud Eestimaa teise otsa, siis tehkem seda kodus ja olgem mõttes nendega.

Usun, et eestlased on suutnud neid tavasid alles hoida ja see pere, kes veel alles, koguneb ühise laua taha, et lähedasi meenutada. Mina, kes ma kaotasin ema sel aastal ja isa kahe aasta eest, pean seda tava nüüd eriti oluliseks. Koguneme jõulude ajal venna perega tema Saaremaa suvekoju. Loodetavasti meie lapsed ja lapselapsed meenutavad sama tänulikult kunagi meidki.

Kui vana-aastaõhtul lähevad noored pidutsema ja vanad vaatavad kodus telerit, siis jõulud võiksid olla sellised vaiksed enesesse vaatamise pühad. Igati asjakohane on jõuluõhtul loomadele süüa viia ja olen märganud, et seda paljudes peredes tehakse. Ja headel lastel käib ju endiselt jõuluvana kingikotiga külas.

Jõulud annavad meie rabedal ajal võimaluse aeg maha võtta ja enda sisse vaadata, aga ka lähedastele rohkem tähelepanu osutada. See on hea aeg hingelähedase kirjanduse lugemiseks ja hea muusika kuulamiseks. Mingeid vanu jõulukombeid vägisi elustada pole vaja.

Kui tavaliselt tuleb vähe süüa ja palju teha, siis nüüd tuleks palju süüa ja vähe teha, nagu oli kombeks vanadel eestlastel. Jõuluajal ei peaks ennast piirama. Liigseid kaloreid pole vaja karta, sest eks saab pärast edasi rabeleda ja kasvõi näiteks suusatama minna.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles