On kaks jututeemat, mille järgi võiks kalendri paika panna. Jaanipäev ja jõulupühad loomulikult. Suvise pööripäeva eel, kui paljudel suvepuhkus just algamas, läheb lahti traditsiooniline hala, kuidas suvi on tegelikult juba läbi ja päevad hakkavad kohe-kohe lühenema.
Enne aastavahetust aga ohitakse, kuidas need jõulud ikka aasta-aastalt üha enam kommertsialiseeruvad ja varasema stardi saavad. Mõne arvates on suisa skandaalne, et novembri alguses hakatakse kaubanduskeskustes jõulupuid ehtima ning kuu lõpus võid kuulata juba klassikalisi tilulilu jõululaule ja koperdada näärimehe otsa, päkapikumütsikestest müüjannade lokkidel rääkimata.
Mina pole loll ja kaubamajade jõulukraam oma säraga mind ei peibuta. Ei kuulu ma ka nende kampa, kel pole jõulukuul ainsamatki jõulustressi vaba päeva. Siiski pean tunnistama, et novembri keskpaiku lööb pimedus hambad mullegi turja sellise isuga, et annan alla ja laskun lapsikult õndsasse jõuluootusesse.
Endalegi märkamatult hakkan vargsi nautima lõhnu, maitseid, muusikat ja meeleolusid, mis õigeteks jõulupühadeks alati pisut juba tuhmunud. Kummaline, sest pühade möödudes ei söö piparkooke enam hulkuv koergi, ja pärast vana aasta ärasaatmist lendab püha jõulupuu vaat et juba järgmisel päeval prügikasti taha nagu rakett.
Aga praegu on minu aknal juba säramas paberist volditud jõulutäht, põõsas õuel on ehitud vilkuvate tulukestega ning õunapuul ripuvad punased põtrade ja inglitega kaunistatud lühtrid. Esimesed piparkoogidki sai tehtud juba isadepäeval. Vesise sörgi järel maitseb kaneeli ja rummitilgaga maitsestatud glögi kui võlujook. Ja seda limpsides liiguvad mõtted tasahilju jõulusoovide radadele.
Pean plaani, milliseid kinke kellele hankida, ja luban, et saadan seekord enda nikerdatud jõulukaardid vanamoodsalt teele postipõtradega. Tegelikult tean sedagi, et juhtub see, mis alati – uusaastasoovid lähevad teele elektrooniliselt ja viimasel minutil ning veel jõululaupäevalgi torman, tukk rasvane, mööda poode, et suruda kingikotti paar ununenud jõulukinki, millel pole saba ega sarvi ja mis nagunii pärast pühi prügikastis külma haua leiavad. Ja siis see iga-aastane needus, kui otsin veel viimasel tunnil vanaaegsetesse nääripuu küünlajalgadesse õige suurusega küünlaid, mis on loomulikult poodidest ammuilma juba otsas.
Mõnusate asjade juures on tegelikult parim nende ootus. Jõuluootuses ja selle täitumises peitub midagi müstilist, samas ka äratuntavalt traditsioonilist ja meid kõiki ühendavat. Võimsaimalt tunneb seda jõululauas kallite inimeste keskel, kuid tegelikult võib seda tajuda ka mõni tund enne jõuluõhtut Stockmanni kalaleti ees seistes. See on sõnulseletamatult turvaline ja omamoodi armaski, kui punapõsksel müüjal on päkapikumüts viltu peas ja sul endal näpu vahel järjekorra viimane number, 199! Ja taustal leelotab George Michael oma «Last Christmas’i».
Juhhuu! Ega jõuludeni olegi enam palju aega!