Nädalavahetusel maaslamajale appi läinud mees ei jõua ära imestada, miks on Eesti inimesed nii kalgid ja abivajajale appi ei lähe. Kirjutaja isik on toimetusele teada.
Lugeja kiri: miks hättasattunust julmalt mööda käiakse?
10. detsember 2013, 11:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pühapäeval õhtusel ajal sõitsin Raplas bussiga koju. Mahlamäe bussipeatuse lähedal lebas inimene keset teed maas. Ta oli kukkunud. Maas oli näha ka verd. Bussis olnud inimesed märkasid kannatanut ja kommenteerisid «oi, näe inimene maas», kuid keegi appi ei läinud. Kui bussist väljusin, siis läksin kontrollima, kas selle inimese suunas kõndinud kodanikud lähevad appi. Nad ei teinud seda, kõndisid külma närviga lihtsalt mööda. Sama tegid ka autojuhid, kes peatumata mööda sõitsid. Mõni küll aeglustas ja vahtis kannatanut hoo pealt, kuid siiski ei suvatsenud peatuda. Astusin inimesele ligi ja uurisin, kas ta on kontaktivõimeline. Ta ei olnud kontaktivõimeline. Helistasin 112 ja kutsusin abi. Kiirabi tuli umbes kolme minutiga. Mees võeti autosse ja talle anti abi.
Siin kohal tahaksin küsida, et mis kuri tume jõud paneb kaaskodanikke nii ükskõikselt suhtuma abivajajasse??? Kohutav lihtsalt. Ka kõrgemas eas inimesed olid ükskõiksed. Isegi jultunult kommenteeriti «inimene maas» ilma et läheks kontrollima asjaolusid.
Ka minuga on juhtunud aastaid tagasi õnnetus ja enamust ei huvitanud see. Sõitsin rolleriga ja kukkusin suurel kiirusel Tallinnas. Lebasin maas ja olin lõhki ning verine. Autojuhtidest osa tuututas, mõni näitas fakki või vehkis käega, et kao eest. Roller oli keset teed ja bensiini kõik kohad täis, sest olin just tankinud. Iga hetk oleks võinud plahvatus käia. Ainult üks inimene suvatses autoga need «tõmblejad» blokeerida ning aitas mu kõnniteele ja pakkus abi. Suur aitäh sellele inimesele! Paraku on riik täis lambaid, keda huvitab ainult tema enda nahk. Kurb lugu!