Kust tulevad jõulud?

Traditsiooniliselt ütleb jõuluvana, et ta on tulnud Põhjamaalt. Tegelikult on tema minevik hämar ja genealoogia segane. Jõuluvana punane kuub pärineb 1931. aasta Coca-Cola reklaamist. Foto: Mihkel Maripuu

Jõulud tähendavad üle maailma eelkõige hingestatud õnnist aega ning on läbi aegade olnud põhjala rahvaste kõige suurem püha.

Kuigi jõule peetakse kui Jeesus Kristuse sünnipäeva, ulatub pühapidamise traditsioon märksa varasemasse aega. Eesti esimesed jõulutraditsioonid pärinevad 13. sajandi Skandinaaviast seoses rannarootslaste asumisega Eesti rannikualadele. Kagu-Eestis, kõige kirjumate jõulutraditsioonidega paigas, on setud tähistanud jõule juba enne ristiusustamist õigeusu tavade kohaselt kahel korral, 24. detsembril ja 6. jaanuaril.

Suurim erinevus tänapäevaga on jõulude pikkus. Vanasti algasid jõulud toomapäevaga 21. detsembril ja kestsid kuni nuudipäevani 7. jaanuaril, nii et ka uusaasta ja kolmekuningapäev jäid sisse. Jõuluaeg oli üldises aastaringis nagu seisak, ajaväline aeg. Kuna aasta läbi oldi rasket tööd teinud ja söögiga pigem koonerdatud, oli jõuluajal töö tegemine keelatud ning rikkalik toit kogu aeg laual.

Advenditraditsioonid

Kui advendipidamise traditsioon sai alguse kristlikes ringkondades Hispaanias juba 5. sajandil eesmärgiga paastuda ning kokkuhoitud raha ja toiduga vaeseid aidata, siis tänapäevaks on see komme asendunud eelkõige rõõmsa jõuluootusega. Peamised tänapäevased advendikombed on meieni jõudnud protestantlikult Saksamaalt, näiteks nelja advendiküünla süütamine.

Eesti Rahva Muuseumi teadur Piret Õunapuu arutleb, et 21. sajandi inimesel on tehniseeritud ja kiire elutempoga maailmas ilmselt suur vajadus rahustava ja meeliülendava elava tule järele ja see on ka põhjus, miks inimesed nii hea meelega

jõuluajal küünlaid põletavad.

Kohati on advenditavaks olnud 19.–20. sajandil Saksamaal ja Rootsis kuuse toomine kirikusse. Rootsis pandi kuusele 28 küünalt – iga päev süütas üks koguduse lastest kolm küünalt juurde ja ütles kõva häälega lause Vanast Testamendist, kohast, kus ennustatakse Lunastaja tulekut.

Jõulukalendri kui jõuluootuse tähistamise traditsioon pärineb samuti Saksamaalt ja on Skandinaavia maadesse jõudnud 1930. aastatel, kandes juba kommertslikku pitserit. Eesti lasteni jõudsid kalendrid 1960ndatel. Laiem teadmine jõuluootuse ajast jõudis Eestisse 1970.–1980. aastail Skandinaavia maadest Soome kaudu. «Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusaegade tuhin kõike varem keelatut täie rinnaga nautida kadus aga aja möödudes,» märkis Piret Õunapuu.

Eesti jõulupuu on välja kasvanud saksa jõulupuutraditsioonist – kuuske ehiti 16. sajandil paberlillede, õunte, vahvlite, kommide ja kuldpaberiga. Kuusk kuulus eeskätt käsitööliste gildide pidustuste juurde. Järgnevatel sajanditel võtsid kuuse omaks ka Saksamaa luterlikud vaimulikud ja nii levis see üle Saksamaa. Eestisse jõudes oli kuusetraditsioon peamiselt linnarahva tava. Väljakukuuskedest püstitati esimene teadaolev puu Tallinna keskväljakule 1441. aastal, kuid laiemalt levis tava 19. sajandi jooksul.

Esialgu suhtuti kombesse vastakalt, näiteks Ruhnus peeti elusa puu maha raiumist mõttetuks, kuid ajapikku levis jõulukuuse tuppa toomine ka maapiirkondadesse. Esimesed kuused taludes kaunistati vanadest germaani ohvrikommetest lähtuvalt küünaldega ja riputati lakke, sest see oli lihtsam. Roheline ja igihaljas sümboliseerivad iidsetest aegadest alates taassündi –

igihaljaste okste kojutoomine on elu sümbol kõigis kultuurides.

Vanasti käisid Eestimaal taludes näärisokku jooksmas noored poisid, kes ei toonud kingitusi, vaid tahtsid neid ise saada – talurahvaga vahetati pigem vaimseid kui materiaalseid väärtusi. Tänapäeval on rollid vahetunud ning näärisokk asendunud jõuluvanaga.

Eesti kodudesse jõudis jõuluvana 20. sajandil, kuid kust ta siiski tuleb, on siiani segane. «Traditsiooniliselt ütleb jõuluvana, et ta on tulnud Põhjamaalt. Tegelikult on tema minevik hämar ja genealoogia segane,» kommenteerib Õunapuu. Näiteks jõuluvana pühakutest eelkäijad nagu Nikolaus, Miikael, Lucia ja teised ei näidanud ennast pererahvale, vaid jätsid kingitused endast lihtsalt maha.

Kui varasemalt kujutati jõuluvana paksu mantli, viltide ja halli kingikotiga, siis kujutelm põhjapõdrasaaniga üle katuse kihutavast kingitoojast on pärit 19. sajandist. Jõuluvana punane kostüüm pärineb 1931. aasta Coca-Cola reklaamist ning lugu, et jõuluvana elab Põhjamaal koos oma abilistega, on ameeriklaste poolt juurde mõeldud.

Päkapikkude paganlik traditsioon on kujunenud majavaimude ja trollide kombest, keda  austati ja kardeti. Näiteks Norras ja Rootsis jagas kingitusi Nisse-nimeline koduvaim. 19. sajandi algul omistati ka päkapikkudele hall riietus ja punane teravatipuline müts ning traditsioon populariseerus.

Jõulude mõte tänapäeval

Piret Õunapuu sõnul on uskumisvägi kõige olulisem ning inimene vajab enesesse ja lähedastesse süüvimise aega: «Tänapäeva jõulud on liiga kommertslikud, näiteks oodatakse kalleid kingitusi, aga jõul ei tohiks olla kohustus. Vanasti oli lävimine väiksem ning pere kokkutulek olulisem.».

Ta lisab, et jõulude olemus ei tohiks kommete muutudes teiseneda ning loodab, et kuigi jõulud on väliselt läinud kommertslikumaks, jäävad nad ikkagi kandma oma eesmärki, milleks on rahu, leppimine ja lähedastega ajaveetmine. Allikas: Piret Õunapuu ja Liina Karron «Nii meil jõulud tuppa toodi ...» (2012).