Elu vanas rehemajas

Tiina Kolk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avaldab muljet: lubjatud seinte, algupärase lae ja põranda ning väärika mööbliga suurkamber.
Avaldab muljet: lubjatud seinte, algupärase lae ja põranda ning väärika mööbliga suurkamber. Foto: Toomas Tuul

Tooma tallu Lahemaal võivad pühad tulla: kuusk on ehitud, piparkoogid küpsetatud ja lastel salmid selged.

Tooma talu perenaine sai praegu Võsu koolis õpetajana töötavast Marit Õunapuust neli aastat tagasi. Enne seda oli ta aastaid üle Eesti otsinud maakohta, kuhu elama minna. Kuna naise suguvõsa on põhjarannikult pärit ja meri talle tähtis, oli Uuskülast vägeva, vahepeal kümme aastat tühjana seisnud paekivist rehielamu leidmine tõeline vedamine.

1861. aastal püstitatud hoonet tuli muidugi kohe korrastama hakata, sest majja oli tunginud hallitus. Renoveerimistöödeks saadi innustust ja nõuandeid Eesti Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskusest, maja ümberehitusprojekt telliti arhitekt Liis Keskkülalt.

Palju algupärast alles

«Muutnud pole me siin midagi – tuli välja, et nõukogude ajal pandud vineerlagede ja tapeetide all on hästi säilinud laudlaed ja lubjatud seinad, ka laiadest laudadest põrand oli heas korras. Värvikihtidest puhastatud uksedki on algupärased,» räägib Õunapuu.

Kuna Tooma talul oli vanasti lubjapõletusahi, lubjati ja värviti nii suure eeskambri ja väikse tagakambri kui ka rehetoa – nüüd avatud köögiga söögitoa – seinad käsitsi.

Kahjuks lõhuti reheahi pool sajandit tagasi majast välja, selle asemel on nüüd tavaline punastest tellistest ahi. Reheahju köögipoolse osa restaureerimise võttis ette noor keraamik Üllo Karro, kes tegi projekti, eemaldas omal ajal Palmse mõisa tellisetehases käsitsi tehtud punastelt tellistelt kultuurikihid ja ladus neist välisukse poole avaneva tulekolde, milles lõõmavad halud võluvad saabujaid ja loovad õdusa õhustiku.

Uus ja vana koos

Enam kui 150 aastat tagasi püstitatud paest hoonele tegi kunagine peremees 1900. aastal puidust juurdeehitise, milles esialgu oli üks suur ruum. Kuna Õunapuu peres on neli last, palus ta arhitektil nüüd kavandada selle osa alumisele korrusele kaks tuba, WC ja vannitoa ning katusekorrusele kolm tuba.

Kogu majas on maitsekalt põimitud vana ja uut. Paljud vanad esemed on perenaine ise hävingust päästnud. Näiteks 180-aastasel kunagisel Kuusalu kooli klavessiinil, mis nüüd suures kambris perenaise õe maalitud pildi all seisab, seisis ees sõit prügimäele.

«Huvi vana mööbli vastu on mul alati olnud ja need esemed olen siia aastatega korjanud. Näiteks suure kambri riidekapp pidi minema tuleroaks, mina pesin ta lihtsalt puhtaks ja kapp muutus korraga väärikaks mööbliks. Rõivakirstud on mulle andnud rannarahvas. Vahepeal ei väärtustatud vana, nüüd tahetakse seda sageli uuega kokku viia,» mõtiskleb naine, kes on osanud vaatamata tänapäevastele mugavustele säilitada majas muistse hõngu.

Tänavu suvel toimus tema juures ehituspärandi koolitus, järgmise aasta juunis-juulis mängib Rakvere teater siin rehetoas ja taluõues oma suveetendust. See annab paljudele võimaluse imetleda uhket taluarhitektuuri.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles