Ettevõtlikud eestlased parandavad Soomes rahvuskaaslaste mainet

Tarbija24
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Eestlaste ettevõtete arv Soomes kasvab kiiresti. Soomlaste usaldust pole sisserännanuil aga kerge pälvida, tuleb kõvasti tööd rabada ja pakkuda väga kvaliteetset teenust.

Soome maksuameti andmeil on Soomes registreeritud ligi 3500 eestlaste ettevõtet, veel kaks aastat tagasi oli see arv 1600, kirjutab Anu Bollverk väljaandes Aja Leht.

Kuigi maksukoormus on Soomes suurem, peavad ettevõtlikud eestlased olulisemaks sealset suuremat turgu ja võimalust tänu sellele rohkem teenida. Sageli on üle lahe kolimise põhjused aga hoopis perekondlikud: on järgnetud juba varem Soomes töötanud pereliikmele või uuele armastusele.

Windglass alustas autoakende toonimisega

Eelmise aasta suvel avas Rakverest pärit Arvin Kuldner (27) Helsingis Konala linnaosas autoklaaside toonimise töökoja.

Soome sattus Arvin üle-eelmise aasta lõpus. Ta oli proovinud Tallinnas kätt autoklaaside toonimisega, aga kuna alustas sügisel ehk madalhooaja alguses, ei tulnud sellest midagi välja. Siis pakuti tööd Soome, tellinguid ehitama. Arvin võttis pakkumise vastu kindla sihiga: teha võimalikult palju tööd ja teenida võimalikult palju raha, et siis ise ettevõtlusega alustada. «Olin vahepeal 25 päeva jutti tööl, tegin ületunde, panin raha kõrvale. Ei ostnud ägedat autot, mida oleks ka muidugi tahtnud,» ütleb ta muheledes. Mullu kevadeks oli tal nii palju raha koos, et sai osta vajalikud tööriistad ja rentida ruumid ning avada oma esimene autoklaaside toonimise töökoda Turus. Suvel leidis ta Helsingis üüripinna, millele hammas peale hakkas, ja kolis töökoja pealinna üle.

Aasta tagasi tundis Arvin, et tahab teenuste valikut laiendada. Nüüd pakub tema firma Windglass lisaks toonimisele ka autoklaaside vahetust ning Arvin on palganud juba kaks töötajat, mõlemad Eesti mehed.

«Võib öelda, et hästi läheb,» ütleb Arvin nüüd. «Teades konkurentide kvaliteeti, võin öelda, et me suudame oma asjaliku tiimiga vägagi kvaliteetset teenust pakkuda. Turgu me alapakkumistega solkima ei hakka, tööd on normaalselt ja kliendid on mind ka teistele soovitanud.»

Arvin nendib, et on kogenud ka temasse kui välismaalasesse eelarvamusega suhtumist, usalduse võitmine on võtnud aega. «Hea sõna levib aeglaselt, aga levib. Kui peaksid aga midagi sitasti tegema, siis see levib väga kiiresti,» sõnab ta muiates.

Oma ettevõtte asutamises polnud Arvini sõnul midagi keerulist, on vaja vaid tahtmist. «Käisin kõik asutused läbi, mis vaja, siht oli silme ees. Kes tahab, see saab hakkama, iseloomu peab olema. Iga pisiasja peale ei tasu närvi minna,» ütleb ta.

Soome maksuseadust pole Arvin endale täht-tähelt selgeks teinud. «Maksud on raamatupidaja teema, spetsiifilisemad asjad saan temalt teada,» sõnab ta. «Maksud pole siin väiksed, aga ega need Eestiski väiksed ole.»

Kulta Kotipalvelut katab igal tööpäeval Rootsi laua

Endine tallinlanna Urve Kold (55) on juba viis aastat oma kodulinnaks pidanud 22 000 elanikuga Iisalmit Kesk-Soomes. Varem hotellinduse ja toitlustuse alal väikeettevõtjana tegutsenud Urve ei läinud Soome mitte suurt raha teenima. «Selle elumuutuse tõi armastus,» tunnistab ta.

Elukaaslase kodulinnas Iisalmis hakkas Urve esialgu tööle eestlaste koristusfirmas. «Aga see ei olnud meeldiv kogemus. Siis otsustasin, et ei lähe kellegi juurde tööle, et teen midagi ise,» jutustab ta.

Ta läbis ettevõtluskursused, kirjutas äriplaani ja sai 7000 eurot starditoetust. Urve unistuseks oli väike restoran. Ta leidis juba sobivad ruumidki, aga need napsati nina alt ära.

Siis tegi ta hoopis puhastusteenuste kvaliteedisertifikaadi ja hakkas ise kodusid koristama. Peale selle rajas ta oma uude koju eraldi sissekäiguga köögi ning hakkas pakkuma catering’i.

Mullu aastavahetuse paiku jäid talle silma vabad ruumid K-Rauta hoones. Kahe kuuga olid need remonditud ning tänavu veebruaris avas Urve seal päevase buffet-söögikoha Kulta Kotipalvelut. Suurem osa toitudest valmib samas köögis, kus ka catering’i road, ehk soe toit viiakse Urve kodumajas tegutsevast köögist termostes söögikohta.

Ka koristusteenust pakub Urve edasi, pidevalt annab ta tööd kahele soomlasele, kiiremateks aegadeks palkab lisatööjõudu Eestist. «Eesti tüdrukud on tublimad!» kiidab ta.

 Kulta Kotipavelus annab Urve tööd veel kolmele inimesele. «Lõunatundidel on söögikoht rahvast täis, meil on lepinguid firmadega, kes maksavad osa oma töötajate lõunasöögist kinni,» märgib Urve. «Teeme siin eestlastele au, muidu pole eestlaste maine Soomes just eriti kõrge ...»

Kuigi ettevõtte käimalükkamine läks Urve sõnul väga lihtsalt, pole väikeettevõtja elu tema arvates just kiita. «Maksupoliitika on Soomes väga karm. Mida rohkem teed, seda vähem taskusse jääb. Enda rahakotis ma algusajaga küll muutust ei näe,» tunnistab ta.

Nüüd peab Urve juba laienemisplaane, väike armas restoran on ju veel tegemata! «Tahaksin avada ka ühe luksuslikuma söögikoha, väiksema ja parema. Mulle on a la carte ikka südamelähedane olnud ja nüüd olen siin ringi vaadanud – suudaksin sel alal siin konkurentsi pakkuda küll!» sõnab ta.

Kristan Kauneusparatiisi hoolitseb soomlannade välimuse eest

Lõuna-Soome väikelinnas Karkkilas (9000 elanikku) avati neli aastat tagasi ilusalong Kristan Kauneusparatiisi. Selle omanik on Krista Hansalu (44), Soome kolis ta kaheksa aastat tagasi.

«Mina ei tulnud siia rahapuuduse pärast, vaid pere pärast – et pere kokku jääks,» ütleb Krista. Abikaasal oli Soomes ehitusfirma ning koju naise ja kolme lapse juurde jõudis ta harva. «Kaheksa aastat tagasi oli tütar esimesse klassi minemas, pidime midagi otsustama, et peret mitte lõhkuda. Mees julgustas meid Soome tulema, ütles, et olen ettevõtlik, küll saan siin hakkama,» jutustab ta.

Eestis oli Kristal koristusfirma. Selle müüs ta maha, samuti maja Saku vallas. «Kõik olid rääkinud, et Soomes on kõik nii ilus ja raha teenib nii palju. Arvasin, et kõik käib lihtsalt. Et saaks siin hakata oma asja ajama ja selleks raha kõrvale panema, tuli alguses tööle minna ja lausa tehasesse,» räägib Krista.

Kolm ja pool aastat töötas ta ettevõttes, mis toodab vitamiinipreparaate ja toidulisandeid. Tõusis hommikul kell viis ja tõstis päev läbi raskeid kotte. Peagi hakkasid käed ja selg valu tegema.

Koristusteenuse pakkumisega ei julgenud Krista nii väikeses linnas alustada, aga ta oli kindel, et iluteenuste järele oleks ka Karkkilas nõudlust. Ta hakkas töö kõrvalt uut ametit õppima. «Käisin end Eestis koolitamas, see oli odavam. Kõik nädalavahetused olid mul koolituspäevad,» meenutab Krista.

Kui neli aastat tagasi jaanuaris tõusis Kristal äkitselt kõrge palavik, võttis ta seda märguandena ja otsustas, et tehasetööga on lõpp. Mees aitas nende eramusse sisustada väikese ilusalongi, rajas sellele ka eraldi sissepääsu. Esialgu pakkus Krista maniküüri ja pediküüri, pani geelküüsi ja ripsmepikendusi. «Soomes mängib rolli ka see eestlase-asi: mõned soomlased lihtsalt ei tule eestlase juurde,» ütleb Krista. «Aga tasapisi hakkas klientuur tekkima ja need, kes tulid, on jäänudki minu juures käima.»

Mõne aja pärast kolis Krista oma salongiga üüripinnale Karkkila kesklinnas ja võttis tööle ka juuksuri. Peale selle hakkas ta pakkuma koristusteenust Helsingis, Vantaas ja Espoos.  «Koristuspool on ka kenasti toimima hakanud, kolm inimest on tööl, koristavad kodusid. Soomlasi on selle töö peale raske leida, mul on tööl Eesti naised,» räägib Krista.

Kergelt ei tule aga ka Soomes midagi, kinnitab Krista. «Maksukoormus on suur, see tuleb üle elada. Kui oled tubli, saad hakkama. Kui jääd maksudega hätta, tullakse vastu. Sellist asja, nagu mu mehel oli, et kui ta maksis Eesti telefoniarvest kogemata neli senti vähem, tuli kiri, et kui kohe ära ei maksa, lülitatakse välja, Soomes ei ole.»

Uue elukeskkonnaga kohenemine võttis Kristal kaua aega. «Esimesed kolm-neli aastat tahtsin Eestisse tagasi. Ma ei harjunud selle rahulikkusega, et kõik võtab nii kaua aega. Nüüd on vastupidi: kui tulen Eestisse, siis kõik tunduvad nii närvilised, nii kärsitud,» ütleb ta.

Eesti-igatsus on aga jäänud. «Nüüd on pojad koolitatud ja tütar lõpetab pooleteise aasta pärast põhikooli. Eks siis vaatame, mis edasi saab,» sõnab Krista. «Mis teha, me oleme eestlased ja hing ihkab tagasi, tahaksime jälle Eestisse oma kodu luua.»

Copy
Tagasi üles