Katse: kas supermarketist võib leida odavaid, ent häid veine?

Liis Velsker
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sommeljee Kristel Nõmmiku sõnul võiksid supermarketid oma veinivaliku tutvustamisel rohkem vaeva näha.
Sommeljee Kristel Nõmmiku sõnul võiksid supermarketid oma veinivaliku tutvustamisel rohkem vaeva näha. Foto: Karli Saul

Algajale veinijoojale võib ka kümneeurone jook tunduda arusaamatult kallis, aga kas supermarketites pakutavate odavate veinide seas leidub üldse häid jooke, uurisin koos Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni presidendi Kristel Nõmmikuga.

Kui palusin sommeljeel vaadelda veine jaekettides ostjale magusamas hinnaklassis neli kuni kuus eurot, siis nentis ta, et neid tooteid ta eriti ei tunne. «Väga suur osa veinist, mida selles hinnaklassis müüakse, on poolmagus. Minu jaoks on need veinid joodamatud, aga saan aru, et need peavad olema müügis,» rääkis ta.

Seega võtsime luubi alla veinid viiest kaheksa euroni.

Tallinnas Järve Selveris olid veinid riiulitele paigutatud riikide kaupa. Eraldi oli kaupluses välja toodud riiul «Sommeljee soovitab», kus pakuti erineva päritolu ja hinnaga veine. Paraku selgus, et valitud hinnaklassi jäi mitmekümnest veinist vaid kolm. Neist üks odavamaid, Volpetto Chianti Riserva, oli müügis 7,49 euroga.

«Chianti on selline nimi, mis võiks igale natukenegi veini tundvale inimesele midagi öelda. Kui ostad Chiantit, siis tead, et see on tehtud marjasordist Sangiovese,» sõnas Nõmmik ja poetas pärast mõtisklemist, et seda toodet ta ise siiski ei soovita.

«Olen natuke umbusklik väga tuntud piirkondadest pärit odava veini suhtes. Kui räägime näiteks Chiantist Itaalias või Riojast Hispaanias, siis seal on juba tükk maad ja tööjõud niivõrd kallis. Peaksin seda toodet proovima,» põhjendas ta ning lisas muiates, et loodetavasti pole tegemist nn põllu jääkidega.

Selveris oli iga veini juurde eraldi kirja pandud, milliste maitseomadustega veiniga tegemist ja millise toidu juurde võiks see sobida. «Kui ma ise mitte midagi veinist ei tea, siis siin on hinnasiltide juurde pandud päris asjalikud soovitused,» lausus sommeljee.

Segadus veiniriiulis

Mustamäe Prismas polnud veine paigutatud päritolumaa järgi, vaid valged veinid seisid ühel riiulil, punased teisel, roosad kolmandal jne. Esialgne toidusoovitus oli Prismas hinnasiltide kõrval samuti olemas.

«See on tore, et vahuveinid on ühte kohta asetatud, kuna üldiselt tullakse vahuveini ostma kindla sooviga,» rääkis Nõmmik ja märkis, et paraku on kõik vahuveinid toatemperatuuril.

Kõikides jaekettides oli probleeme külmikutega – kui Prismas polnud neid üldse, siis Selveris oli külmik vaid šampanjadele. «Pärast valge veini ostmist tuleb mul leida aeg, et see maha jahutada. Kauplustes on need liiga soojad,» arutles Nõmmik.

Punased veinid seisid Prisma riiulitel üsna segamini. «Siin on orienteeruda kindlasti raskem, peab rohkem eelteadmisi olema. Riiki ja piirkonda tuleb vaadata hinnasiltidelt ja pudelilt,» arvustas sommeljee.

Ühte hinnasildi järgi Hispaania veini uurides selgus aga, et tegemist on Gruusiast pärit veiniga, mis härjavõitlejate maal vaid pudelisse pandud.

Kui Selveris oli palju kuiva ja poolkuiva veini, siis Prismas poolmagusat. «Olen siinses valikus üsna pettunud. Näen siin palju kaupa, kus marjad tulevad ühest kohast, pudel teisest ja logistikat teeb üldse kolmas riik,» märkis Nõmmik.

Prisma veinid olid märkimisväärselt odavamad ja enamik veine ei ületanud valitud hinnapiiri ehk kaheksat eurot. Sommeljee tõdes, et kindlasti ei tähenda kahekordne hinnavahe ka nõnda suurt kvaliteedierinevust. «Kui vaatleme 2-3-euroseid veine ja hinnaklassi 10–15 eurot, siis ei pea tingimata olema, et igaühele meeldib kallim rohkem. See on pigem maitse küsimus,» rääkis naine.

Rimi veiniosakond jättis Nõmmikule parema mulje, talle meeldisid sildid toodete juures. Veiniriiulid olid eraldatud riigiti, teisalt oli riiuli alguses ka nn veinilegend, mis seletas, mida erinevad märgid hinna juures tähistavad. «Siin on kenasti looma-, sea-, kala- või linnuliha eraldi välja toodud,» mainis Nõmmik. Lisaks oli märgitud serveerimistemperatuur, riigilipp ja kas vein on poolmagus, -kuiv vms.

Sommeljee juhtis tähelepanu, et tooted hakkasid poodides korduma. Samas kippusid Rimi odavamad veinid olema Prisma kallimate klassist.

Kahtlased soovitused

Toidusildid jäid kolmes jaeketis – Selveris, Rimis ja Prismas – Nõmmiku hinnangul siiski liiga pealiskaudseks. «Kirjas on valdavalt, et sobib juustuga, aga missuguse juustuga? Me kõik teame, milline vahe on sinihallitusjuustul ja Eesti juustul,» märkis Nõmmik.

Maksimarketis ja Maximas oli soovitusi täbaralt vähe. «Siin on küll hästi, et kohe jääb silma, mis riigi veiniga on tegu, kuid erinevalt eelmistest poodidest pole siin ühtegi lisasoovitust, millise toidu kõrvale veini juua ning kas tegemist on kuiva või magusa veiniga,» lausus ta Lasnamäe Maksimarketi veiniriiulit uudistades.

Sommeljee märkas samas, et kuna puuduvad igasugused lisasoovitused, on tavaostjal raske aru saada, miks peab ta ostma näiteks 22,99 eurot maksva Albert Bichot’ veini, kui sama tootja pakub ka veini hinnaga 5,59 eurot. Kõige sagedamini silmasime just Maksimarketis, et riiulitel oli segi aetud päritoluriik. Nõmmik pidas sellist apsu piinlikuks.

Kui Selveris oli veinidega ühele riiulile paigutatud ka veinilaadsed joogid ja kokteilid, siis Maksimarketis olid need eraldi seinal. «Neid on mõistlik esitleda eraldi, kuna need on hoopis teise valmistamismeetodiga,» tõdes sommeljee.

Maxima riiulitel olid riigid veelgi rohkem segamini paigutatud – Tšiili, Jaapani ja Austraalia veinid seisid ühes puntras. «Siin orienteerumiseks tuleb tõesti sommeljeega poodi minna,» lausus Nõmmik.

Ainus Maxima enda soovitus seisnes kolmes sildis: «Erilisteks hetkedeks», «Rõõmsateks sündmusteks», «Lihtsateks naudinguteks». Sommeljee kahtlustas, et sildid olid juurde pandud vaid pudelitele, mida Maxima ise maale toob.

Kokkuvõttes leidis Nõmmik, et jaekettidel on veel tükk tööd teha, et ostjaid veinide valikul juhendada. Hinnaklassis 6–8 eurot leiab aga päris laia valiku tooteid peaaegu igalt maalt, veinipiirkonnast ja marjasordist.

------------------------------------------------------------------------------

Sommeljee Kristel Nõmmik soovitab

Tallinna poodides vaadeldud veinid hinnavahemikus 5–8 eurot:

•    Hoya de Cadenas Reserva Tempranillo (2008) – seisnud punane vein, teada-tuntud viinamarjasort

•    Masi Valpolicella – usaldusväärne tootja, suurepärane aastatepikkuseks säilitamiseks

•    Albert Bichot Pinot Noir Pays d’Oc – sobib hästi pardiliha kõrvale

•    Jacob’s Creek Pinot Grigio (2010) – värske valge vein, kõlbab mahajahutatult juua veel enne õhtusööki aperitiivina

•    Lyngrove Chenin Blanc (2013) – värske valge vein

•    Vahuvein Anna de Codorníu – suurepärane hinna ja kvaliteedi suhe, parem kui mõni lihtsam šampanja

•    Old Gruzia Saperavi – sealmail tehakse ka häid kuivi veine

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles