Mida sööb ja joob eestlane vana-aasta õhtul rahvakombe järgi?
31. detsember 2013, 17:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Rahva Muuseumi (ERM) teadur-kuraator Piret Õunapuu rääkis, et 19. sajandi keskpaiku oli eestlastel vana-aasta õhtul peolaual sealiha kaalika, naerise ning kapsaga, kõrvale rüübati õlut.
«Nii nagu siiamaani – ikka sealiha söödi,» tõdes Õunapuu ja märkis, et enne 19. sajandi lõpus tõusnud kartuli kasvatamist nositi prae kõrvale ikka kaalikat, kapsast ja naerist. Söödi ka verivorsti.
«Eks muidugi olid paikkondlikud iseärasused, aga põhimõtteliselt pidi laud olema lookas – see on täitsa selge. Peremees pidi öö jooksul vähemalt üheksa korda sööma, siis jõudis perekond terve järgmine aasta tööd teha. Võib öelda, et liigsöömisega on rahvakommete järgi seotud palju positiivset,» kirjeldas teadur.
Erinevaid tegevusi vana-aasta õhtul väga palju ei olnud. Õunapuu märkis, et kuigi mitte igal pool, siis üldiselt vanal ajal peremees luges vana-aasta õhtul piiblit ja lõikas ka leiba. «Väga oluline oli kahtlemata see, et ööseks pidi jääma toit lauale ja seda sööki ei kasutatud ära. Seda tehakse ka tänapäeval paljudes kohtades veel alateadlikult,» lausus kuraator.
Laua peale jäeti toit seetõttu, et öösel tulid surnud hinged, kellele pidi olema midagi anda. «Kas need hinged tulid ja sõid, on omaette küsimus, aga põhimõtteliselt olid nad oodatud,» selgitas Õunapuu. Tõenäoliselt ei lastud toidul siiski päris raisku minna – järgmine päev pisteti toit ilmselt ikka nahka.
Väga tähtis jook oli vana-aasta õhtul õlu. Õlut tehti vähemalt kaks korda aastas või rohkemgi. Tavaliselt tehti igas talus õlut jaanipäevaks ja jõuludeks, millest pidi jätkuma kuni kolmekuningapäevani, vana-aasta õhtu sealhulgas.
«Eks õlut valmistati ka talguteks ja pulmadeks, kuid need kaks päeva olid tähtsad just rahvakalendri järgi. Kuigi viin oli olemas küll, siis ega viina niimoodi ei joodud küll vana-aasta õhtul. Õlu oli vanaeestlase jaoks ikkagi kahijook ehk ohvrijook, mis tähendab, et seda ohverdati jumalate meeleheaks – näiteks valati õlgedele, et kõik edeneks ja talurahvas oleks terve ja tütred saaksid mehele,» lausus ERMi kuraator.