Eesti naised õpivad kursustel tegema torutöid

Kui eelmisel sajandil said naised Eestis valimisõiguse, siis möödunud sügisest pakub Tallinna Kopli ametikool nõrgemale soole võimalust vallutada veel tükike meeste pärusmaad – õppida selgeks lihtsamad torutööd.

Kuigi õppeasutus soovis korraldada kursuse «Lihtsad torutööd naistele» juba möödunud kevadel, jäi ettevõtmine osalejate nappuse tõttu ära. Talve saabudes kogunes tänu ajalehekuulutusele ja tutvustusele telesaates suurem huviliste ring ja koolitus sai hoo sisse.

Kokku käisid naised kohal neli korda ja ammutasid õhtuti teadmisi kolme tunni jooksul. 16 akadeemilist tundi maksis osalejale 35 eurot.

«Kes ütles, et naised ei saa kõigega hakkama? Saavad, ja kuidas veel!» lubab Kopli arenduskeskus Tallinna linna kodulehel. Kursuse sisuks on märgitud ülevaade kodustest tehnosüsteemidest. Naised saavad teada, millised on kõige sagedamini ette tulevad rikked veevärgis ja kuidas tegutseda veeavarii korral. Spetsialistid õpetavad kõrvaldama trappide ummistusi, lekkeid WC-loputuskastides, puhastama veefiltreid jpm.

Põrandasse auku ei puuri

Käisin rühmal külas kolmandal korral, mil teooria juurest liiguti praktilisemate tegevuste juurde: tükkideks võeti kraanikauss ja -segisti, ühendati ära pesumasin ja süveneti boileri sisemaailma.

Tunni alguses tuletas koolitaja, kutseõpetaja Reinhard Roosileht naistele keldriruumis meelde varem õpitut, joonistades tahvlile skeeme toruühenduste kohta. Seejärel arutati koduseid ülesandeid – iga kursuslane võis kodust kaasa võtta mõne katkise torujupi, mille parandamise kohta nõu soovis küsida.

74-aastane Anne oli paberile valmis kirjutanud mitu küsimust. Esmalt tahtis ta teada, kuidas kinnitada loksuvat vanni. Ise pakkus proua võimaliku lahendusena välja, et liimib põranda külge puidust klotsid, et nõnda vanni tugevamini toestada.

«Kui ma vanni kinnitamiseks puuri kasutan, siis läheb põrand katki ja vesi võib ju hiljem sealtkaudu välja voolata?» päris ta nõutult.

Koos Roosilehega tunde andnud kutseõpetaja Roman Issakov laitis idee maha. «Njet-njet-njet! (ei-ei-ei)» alustas ta ja seletas, et liimiga vann paigal ei püsi – kindlasti saab seda kinnitada puuri abil.

Lisaks oli Anne kaasa vedanud ummistunud segistisõela, millelt Issakov soovitas katlakivi eemaldada äädikaga.

«Mul murdus siit nupp ära,» kurtis teine osaleja ja näitas dušisegistit. «Vaatame selle nupu üle, ja nagu Roman ütles, küll me ta korda teeme,» vastas Roosileht sõbralikult.

Kopli ametikoolis 2007. aastast ehitusalaseid aineid, nagu ehitusfüüsikat ja -mõõtmist õpetav Roosileht aitas ajakirjanikulgi edasijõudnutele järele jõuda.

«See on nüüd kanalisatsioonisüsteem, mida inimene tavaliselt korteris ei näe. Torud on siin põrandal täitsa õige nurga all – nii neid ehitataksegi. Kui kraan on pikkupidi, siis on vesi lahti, teistpidi jällegi kinni,» seletas kutseõpetaja, näidates, kuidas avarii korral vett kinni keerata.

«Tualetipotte on kahte sorti. Enim kasutatud potid on seesugused, kus tila ots tuleb tagantpoolt välja,» kirjeldas Roosileht, kui vaatlesime kahekesi ühte WC-potti.

«See süsteem on teistmoodi. Siin on auk ja toru tuleb keeruga välja. Kui uut potti osta, siis tuleb vaadata, kas tal on saba taga või ei ole. Kui saba taga ei ole, siis on see altvooluga ja pott pannakse kanalisatsioonitoru peale,» selgitas ta põhitõdesid.

Roosilehe sõnul kangutasid naised eelmine kord lahti ka WC-loputuskasti ja vaatasid, kuidas reguleerida veehulka. Torusiili asemel õpetati kasutama vaakumpumpa.

Samal ajal samas kohas tutvustas Issakov kuuele kraanikausi ümber kogunenud daamile, kuidas kraanisegistit lahti võtta. Suurt elevust tekitas äravoolutoru lahtivõtmine pelgalt ühe kruvi keeramisega.

«Mina tulingi just seda õppima, kuidas kraanikausialust lahti keerata. Ma nägin televiisorist saadet ja seal näitas kooli direktor isiklikult, kuidas viie minutiga kõik ummistused likvideerida. Siin selgub, et ega need asjad nii kergelt ka ei käi,» rääkis Lasnamäelt kohale tulnud pensionär Katrin.

«Mul oli mees santehnik ja kapp on tööriistu täis. Ma tea­n, kuidas ta asju tegi, aga julguse mõttes ikka tulin. Nüüd on mees surnud ja pean kõik ise tegema,» jutustas ta ja naljatas, et lubab pärast motiveeriva tasu eest ära remontida ka naabrite torud.

«Näiteks ma tean nüüd seda, et torusiili ei pea ostma. Keeran torud lihtsalt lahti ja puhastan ära. Ja kui kraan katki läheb, siis pole tarvis uut kraani osta, vaid saab vahetada ainult katkise osa,» tõi pensionär esile kursuselt kõrva taha pandud tarkuseteri.

Issakov rõhutas samal ajal naistele, et kodus ei ole mõtet minna torkima veesüsteeme, mis töötavad korralikult – nõnda võib need sootuks ära lõhkuda.

«Aga kui asi on juba katki, siis tuleb ta ära parandada, mitte ajutisi lahendusi otsida ja igale poole teipi toppida,» rääkis lühikest kasvu mees elavalt žestikuleerides.

Naine olgu kursis

Kogu praktilist osa õpetas professionaalne santehnik ja kutseõpetaja Issakov, kes paraku küll eesti keelt ei räägi. Vene keelest aitas tõlkida kutseõpetaja Roosileht. Viimane tunnistas, et venekeelne õpe võib kohati raskusi valmistada, kuid muid valikuid ta ei näinud.

«Kõik väga head santehnikud, keda olen kohanud, räägivad ainult vene keeles. Alates 2007. aastast on siia kooli tulnud ainult üks eesti poiss santehnikat õppima,» tõdes Roosileht, kes enne ametikoolis tööle asumist tegutses kümme aastat vanglakoolis.

Naistele mõeldud torutööde lühikursus toimus koolis esimest korda. «Naised on üllatavalt suurt huvi ilmutanud. Nad tunnevad ka kohapeal kõige vastu uudishimu,» kinnitas Roosileht. Kirja pani kursusele end 11 inimest, kellest paar küll loobus.

«Ega ta tegelikult paha ei tee, sest eks need santehnikud ikka tüssavad kliente ja vahetevahel libistavad väljakutsele veel hinda juurde,» lausus kutseõpetaja ning jõudis tõdemusele: «Naised ei peagi oskama torutöid teha, vaid nad peavad teadma ja olema kursis, palju mingi asi maksab.»

Mustamäel elavale Anneliis Ilvesele rääkis kursusest tütar. Seepeale otsustas ta kohe teadmisi omandama minna.

«Mis on naise esimene reaktsioon, kui vesi põrandale lahiseb? Ta läheb paanikasse. Peamiselt saan siit enesekindlust, et ma tean, mis põhjusel toru on ummistunud, ja mul pole enam hirmu,» rääkis Ilves, kelle sõnul arutatakse tundides olulisi igapäevaelu probleeme.

«Kui sa elad üheksakorruselises majas viimasel korrusel, siis pead olema kindel, et teisi elanikke ei uputa,» muigas ta.

Issakoviga oli Ilves rahul: «Ta valdab oma ala ja seletab väga hästi. Võib-olla kohati tekib keeleliselt raskusi, aga tõlkijad on kohe abiks.»

Ka 74-aastase Anne hinnangul oli kursus igati tänuväärne võimalus end täiendada, kuna alati võib juhtuda, et tuleb ette võtta väike torutöö.

«Ega me ju nendest torudest tõesti midagi ei tea. Kui mehi kõrval ei ole, siis olemegi hädas. Mõnikord polegi lukksepatöö nii keeruline,» märkis ta.

Edasi näitas Issakov, kuidas uuel pesumasinal kanalisatsioonitoru ühendada. «Peaasi, et toru pingesse ei jää,» õpetas ta.

Boileri juures rõhutas kutseõpetaja, et bakterite hävitamiseks peab kuuma vee temperatuur olema vähemalt 55 kraadi, soovitatavalt aga 60 kraadi. Paraku kiputakse veetemperatuuri korteriühistutes raha kokkuhoiu eesmärgil maha keerama.

Tunni lõppu jäi keermeteibi rullimine ümber toruühenduste vaheliidete, et need vett peaksid.

«Nagu ma ütlesin: kui kraan tilgub sekundis ühe tilga, siis ööpäevas kukub üks ämbritäis vett. Aastas läheb nii kaotsi 365 ämbrit vett,» manitses Roosileht õpilasi.

«Ei me ei jäta neid tilkuma,» lubas pensionär Katrin.

«Tubli,» kiitis kutseõpetaja ning jagas kuulajatele ka heade torumeeste kontakte.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles