Linnalähilahendus uutes kaugrongides
4. jaanuar 2014, 00:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uued Stadleri diiselrongid Eesti reisirongiliikluses on kindlasti kvaliteedis samm edasi, aga juba esimestel päevadel on ilmsiks tulnud paar põhimõttelist probleemi.
Esimene, küll ebamugavust ja meelepaha tekitav, aga siiski lihtsalt lahendatav mure kuulub valdkonda «käivitamisraskused». Need on rikkis tablood, vigane või puudulik peatuste info, piletimüügisüsteemi tõrked, hilinemised, sõitude ärajäämine ning inimeste teadmatus, et väljumiseks tuleb vajutada uksenupule – kõik see on halb, kuid laheneb ajapikku. Suurte uuendustega käivad ikka kaasas alustamisraskused.
Teine ja juba suurem häda on rongide osaline ülakoormatus, istekohtade puudus ning see, et rongides tuleb mõnikord püsti seista. Paaril korral on seetõttu juhtunud, et inimesed polegi pidanud sõidu eest maksma.
Sisustus reedab palju
Näiteks 1. jaanuaril oli Tallinna–Viljandi ja Tallinna–Tartu rongis nii palju rahvast, et piletimüüja lihtsalt ei jõudnud kõikideni ja seepärast said paljud rongis tasuta sõita. Elron on olukorda põhjendanud sellega, et alles kogutakse infot rongide täitumuse kohta ja seal, kus vaja, pannakse käiku pikemad rongid. Elronil on praegu käes 13 diiselrongi, seitse on veel saabumas ja viimane neist peaks Eestisse jõudma selle aasta juunis.
Võib-olla piisab selle probleemi lahendamiseks tõepoolest graafikute tihendamisest, aga lõplikku lahendust ei pruugi ka see tuua. Näiteks eileõhtune Tallinna–Tartu rong oli nelja vaguniga ehk pikim, mis Eestisse tellitud, aga see oli ikkagi puupüsti täis ja paljud pidid püsti seisma.
Kolmas suur ja samas ilma selge lahenduseta häda on aga ikkagi nende rongide sisustus. Iseenesest on Eestisse ostetud Stadler FLIRT-rongimudelid populaarsed ja Euroopas edukad. Nende sisustust on võimalik muuta ja kombineerida.
Eestisse ostetud diiselrongide sisustus on aga mõeldud lähiliinirongidesse. Transpordisüsteemide analüütik Hannes Luts kirjutas Postimehes sellest probleemist juba kolm ja pool aastat tagasi.
On ju suur vahe, kas rongisõit kestab 30 minutit või kaks tundi ja 30 minutit, ning samamoodi on ka inimeste nõudmised erinevad. Lähirongides võivad istmed paikneda tihedamalt, olla kõvema kattega, ei pruugi olla käetugesid, inimesed võivad istuda vastastikku ja vajavad vähem privaatsust. Samuti pole ka midagi hullu, kui mõni reisija peab osa aega püsti seisma. Näiteks on sellised Suur-Helsingi teenindamiseks ostetud samasugused Stadler FLIRT-mudelid ja päris alguses olid enam-vähem sellised planeeritud ka Eestisse.
Võrdlus tšehhidega
Õnneks sai majandusministeerium omal ajal ka ise aru, et päris selline variant ei sobi, ning Stadlerilt nõuti veidi mugavamat sisustust. Näiteks tekkisid tänu sellele teise klassi vagunitesse paremad istmed ja külge kruviti käetoed.
«Esialgse variandiga võrreldes on see kindlasti samm edasi, aga siiski mitte piisavalt,» ütleb Luts. «Näiteks Edelaraudtee esimesele klassile jääb uute rongide sisustus istumismugavuselt alla ja paraku peab ütlema, et ka Sebe kaugbussid pakuvad paremat kvaliteeti.»
Muidugi, veel üle korrates, Stadleri vagunid on igal juhul paremad kui vanad puuistmetega vagunid ning esimeses klassis on tõesti kõik suurepärane. Peale selle on rongid palju parema dünaamikaga, ei kõigu, ei krigise, ei loksu, on vaiksed – täpselt nagu läänes.
Aga peagi ei too inimesed enam võrdluseks vanu puuvaguneid, vaid võrdlevad Eestis sõitvaid uusi ronge näiteks Tšehhimaal sõitvate uute rongidega. Seal liiguvad nime LEO Express all täpselt samad Stadler FLIRT-mudelid, aga sisustus on kaugliinile sobiv: on rohkem ruumi, paremad istmed, teenindus, söögi- ja joogivõimalus.
Vaese riigi valik
Tallinna–Tartu, Tallinna–Narva ja Tallinna–Pärnu liinirongid vajaksid samasugust kvaliteeti: paremaid istmeid teise klassi, võimalust kasutada sülearvutit (praegu pole seda kuhugi panna), võimalust osta süüa-juua (praegu pole rongis selle jaoks lihtsalt ruumi) ning rohkem ruumi pakkidele ja jalgratastele (viimastele pole uutes rongides peaaegu üldse kohta).
«Rääkimata Tallinna–Riia liinist, mille käivitamisest ka Elron omal ajal rääkis,» lisab Luts. «Iseenesest võiks selle rongiga sõita küll, aga Riia liini jaoks ei kõlba see sisustus enam üldse.»
Ka majandusministeerium tunnistab, et Eestis kasutusele võetud lahendus sobib paremini regionaalliikluse teenindamiseks. Enamik liiklusest Eestis aga ongi regionaalne.
Piltlikult öeldes, uusi ronge soetades mõeldi eelkõige Keila, Rapla ja Kehra, aga mitte Tartu, Valga või Narva peale. Mõnes mõttes on see ehk ka vaese ja väikese riigi paratamatu optimeerimisülesanne. Ideaalis oleks vaja erinevaid ronge erinevateks vajadusteks, aga reaalsuses tuleb võimalikult palju standardiseerida, st kulude kokkuhoidmiseks kasutada ühesugust varianti.