Presidendikoka väljakutsed kooliköögis

Koolilõuna.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

«Emme, sa ei kujuta ette, mida meile täna lasteaias süüa anti – nad olid makaronid magusa piima sisse pannud!» Mul ei lähe meelest lapse siiras üllatus, mida põhjustas lihtne piimasupp. Samasuguse üllatusega  ja arusaamatusega vaatavad õpilased aeg-ajalt koolitoitu – kes pole harjunud suppi sööma, kes ei mõista, miks peaks kartuli kõrvale ka kala võtma või sööma toitu, mis ei olegi ketšupiga üle valatud....

Koolitoidu valdkonnas peab iga inimene end spetsialistiks – on ju igaühel mingi kogemus: kas meenutus oma kooliajast, tänased muljed lapse suu läbi, sõprade-tuttavate mälestused või on lihtsalt kinnistunud ettekujutus kooli kokamuttidest, kes suurte toidukottidega töölt koju lähevad. Reaalsusesse ei vaevuta alati süveneda, mis on võimalik, mis mitte ja miks see just nii on. Seetõttu võtab koolitoidu ja eriti koolisöökla kuvandi muutumine veel aega.

Mis seal koolisööklas siis toimub?

«Mitte ükski koolisöökla ei suuda muuta lastes kodus külge hakanud toitumisharjumusi,“ sõnab Food Studio kokk Indrek Kivisalu. «Kindlasti on erandeid, aga kui üldistada – siis võib öelda, et lapsed ei ole harjunud sööma «päris» toite, pigem poolfabrikaate, kiirelt valmivaid pastasid, pihve, pelmeene.»  Kivisalu teab, millest räägib – lisaks sellele, et on valmistanud süüa presidendilossis, käib ta koos oma Food Studio meeskonnaga aegajalt Peetri lasteaed-põhikooli köögis  koolilõunaid valmistamas. Sõprusest ja sportlikust huvist.

Kartulit riisiga

Lihtne oleks laste seas populaarsust võita makaronide ja kalapulkadega, aga koolisöökla menüül on kindlad reeglid – ja oluliselt karmimad kui enamikes kodudes. Viinereid mitte rohkem kui kord kuus, kalatoidud, köögiviljad, supid, salatid.

 «On tõsine väljakutse, kuidas panna lapsed koolis kala sööma, eriti siis, kui see ei saa olla majanduslikel kaalutlustel tavapärane lõhefilee, mida ehk kodus kõige rohkem  nähtud -  söödud ,» ütleb Kivisalu. «Ei ole haruldane, et sööklaleti taga kala- või lihatoite vaadates valib laps: täna võtan kartulit riisiga.» Aga suur rõõm on näha lapsi, kes muuseas oma toiduportsjonile lisavad hakitud maitserohelist ja küüslauku. Nende laste teadlikkus on eelkõige just vanemate teene ja koduse «toidukultuuri» vili.

 Samuti vajab nuputamist, kuidas köögiviljad laste kõhtu jõuaksid. Peita lasanjekihtide vahele, hakklihakaste sisse, vormirooga? Tõe huvides, toorest köögivilja söövad lapsed mõnuga. 

Kusjuures  tuleb meeles pidada, et koolisöökla peab oma piiratud ressurssidega paari tunni jooksul toitu pakkuma mitmesajale lapsele. Toitu, mis on maitsev, värske, soe, tervislik, isuäratav. Toitu, mida hea meelega igaüks sööks.

Kõige karmim klient

Kivisalu sõnul oleks igale a´la carte kokale kasulik kooliköögis töötamise kogemus, seda nii töö organiseerimise kui ka lihtsalt silmaringi laiendamise mõttes. Kuid peamine oskus mida kooliköögis omandada oleks suutlikkus pakkuda kliendile seda mida ta vajab ning samas ka soovib.

«Üks asi on peeneid roogi maitsekalt suurele taldrikule sättida, hoopis teine asi on teha head ja tervislikku toitu 500 lapsele, kusjuures koolilaps sööklaleti taga on vaieldamatult kõige ausam ja vahetum klient.  Kui ikka toidu välimus isu ei tekita, on seda lapse näost kaugele näha,» muigas Kivisalu. Ka toitu proovima meelitamine on koolikokkade igapäevane töö. Kui pärast laps teatab: «Ma sõin täna esimest korda kala!» tunnevad rõõmu nii kokad kui laps ise. 

Kooliköögis tegutsedes tuleb aga arvestada paljude pisiasjadega, millest sõltub lõpptulemus. Alates sellest, millised on töövahendid, kui suur on ahi või milline on poti maht, kas on olemas jahtuskapid, kui suur on ühe või teise roa valmistamiseks reaalne töömaht ja ajakulu ning kuidas see asetub kokkade töögraafikusse. Kuni selleni, kui suur on toidu serveeriiseks kulp – 500 portsu puhul on oluline vahe, kas kausi saab täis ühe või kahe kulbitäiega.  Ja loomulikult raha, millega peab laps kõhu täis saama. 

Edasised plaanid on otsida kokkade koostöös jätkuvalt lahendusi uute ja huvitavate roogade valmistamiseks mis köidaksid laste huvi ning tasapisi julgustaks neid proovima aina uusi ja uusi maitseid ning ka tekitaks arusaama toidu ja tervise vahelisest seosest. Seeläbi kasvatame nii tervemaid lapsi ning ka oma kohalikele toidutootjatele teadlikke tarbijaid. 

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus

Populaarne

Tagasi üles