Siiri Erala: meeleheitlik samm
/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
21. mai 2010, 10:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Töötukassa avaldab igal nädalal andmed selle kohta, kui palju meil töötuid on. Viimased nädalad on olnud rõõmustavad – uusi töötuid lisandub aina vähem.
Asja pahupool on aga see, et pikaajalisteks töötuteks ehk nendeks, kes on ilma palgarahata pidanud hakkama saama juba rohkem kui aasta, kvalifitseerub aina rohkem inimesi.
Pikka aega tööta olemine sunnib töö leidmiseks tegema seda, mille peale varem ei mõeldudki. Eile Tallinnas toimunud Soome tööleminemise infopäeval kohtasin töötut, kes oli nõus kas või hommepäev, käed taskus, välismaale õnne otsima sõitma. Eestis olevat olukord niivõrd lootusetu.
Kui inimene on üksinda, on ärasõit ehk täiesti sobilik lahendus. Kuid mida peaks tegema nelja lapsega pere? Töötute nõustajad räägivad, et viimasel ajal leidub tegelikult ka neid inimesi, kes otsustavad Eestist ära kolida kogu perega. Mida siin oodata? Et võlad suureneksid ja äraütlemiskirjade virn laual veelgi kasvaks?
Kaugele välismaale ja isegi naaberriiki tööle minek pole kerge samm – hakkama tuleb saada võõras kultuuris, tuleb õppida keelt ja ehk ka oma uhkustunne alla suruda.
Sellest hoolimata on üha rohkem inimesi, ka pereinimesi ja pensionieelikuid, valmis seda sammu astuma.