Varroalest laastab mesilaid

Elusmesi-lastelt võtab varroatoosiuuringuks proovi Arvi Raie Raplamaal Rein Toomsalu mesilas.

FOTO: Arvi Raie

Mesilaste arst ja mesinik Arvi Raie räägib, et värskele uuringule tuginedes on varroatoos Eesti mesilates massiliselt levinud ja see on üks mesilaste talvise hukkumise peamisi põhjusi.

Varroalestad paistavad mesilaste seljas punakaspruuni täpina.

FOTO: Arvi Raie

FOTO: Pm

Äsja avalikustatud uuringuaruande järgi on mesilasperesid nõrgestav varroalest levinud peaaegu kõigisse Eesti mesilatesse. Kui tõsine on see probleem?

Uuring algas 2012. aastal ja on seotud suurema Euroopa Liidu projektiga selgitamaks välja mesilasperede hukkumise ja suurte talvekadude põhjused. Mesilaste hukkumine pärast talvitumist on viimasel ajal mitmetes riikides väga tugevalt kasvanud. Ilmselt suureneb see ka edaspidi ja vaja oleks välja selgitada põhjused.

Eestis on nakatunud varroatoosi pea 100 protsenti mesilatest. Uuringu tarvis külastasid veterinaararstid 196 mesilat, kust võeti elusmesilaste proove 2341 mesilasperest, igast perest umbes 300 elusmesilast. Mesilaste proovid saadeti Tartusse veterinaar- ja toidulaboratooriumisse ning seal loendati varroalestade arvukus iga proovi kohta.

Selle põhjal sai kindlaks teha, kui tugev on nakkuse levik mesilates ja mesilasperedes. Lisaks viidi läbi mesinike küsitlus, kus uuriti mesinikult, kuidas ta mesindab ja teostab varroatoosiravi.

Varroatoosi andmete töötlusega tegeles Eesti Maaülikool professor Arvo Viltropi juhtimisel.

Varroatoos on üks kõige levinum ja suuremaid kahjusid tekitav mesilaste parasitaarhaigus terves maailmas. See on levinud pea-

aegu kõikides maailmajagudes ja pea kõigis riikides. Varroalest elutseb täiskasvanud mesilastel ja haudmel, tekitades mesilastele suuri füüsilisi vaevusi, kandes ka teisi mesilaste nakkushaigusi (viiruseid) ja vähendades seega mesilaste eluiga ning häirides mesilaspere normaalset tööd.

Uuringutulemustest joonistub välja, et profimesinike ja teiste teadlikumate mesinike mesilates on probleem pigem väiksem.

Kahtlemata on tegu sellise mesilaste parasitaarhaigusega, millega tuleb mesinikul kogu aeg tegelda. Vastasel juhul lähevad kahjud nii suureks, et mesilaspered hukkuvad ikkagi ja hoolimata sellest, kas neid peab profimesinik või hobimesinik.

Eelmise aasta uuringu järgi hukkus kevadel palju peresid ka elukutselistel mesinikel, kellel on väga pikad kogemused ja head teadmised mesindamise vallas.

Üks olulisem ja tõendatud perede hukkumise põhjus oli varroalestade suur arvukus, mida kinnitasid laboriuuringud ja see paistis silma ka mesilasperede ülevaatusel. Varroatoosikahjustused, nagu mesilashaudme hukkumine ning talvituma minevate töömesilaste järsk vähenemine, ilmnesid juba sügisel. Tihtipeale jäid sellised mesilaspered sügisel mesilastest tühjaks.

Üks huvitav järeldus on, et buckfasti tõugu mesilastel on varroalesti vähem.

Kuidagi ei saa väita, et see tõug oleks lestakindlam, küsimus on ikka mesinikes. Ka nendes mesilates, kus on kraini või itaalia rassi mesilasi või segatõugu mesilased, võib varroalesti olla vähem, kui mesinik on ravimisega hoolas.

See haigus ei ole Eestis uus ega mesinikele uudis, miks ravi lonkab?

Haigus jõudis Eestisse 1978. aastal. Esmakordselt täheldati lesta Kirde-Eestis ja Tartu ümbruses. Mina hakkasin mesilasi pidama 1983. aastal ja esimestes ostetud peredes olid varroalestad juba sees. Lestadest vabanemine on võimalik vaid siis, kui nende vastu võideldakse ühiselt. Seda haigust kannavad edasi mesilased ja ühel mesinikul üksinda seda tõrjuda ei ole võimalik. Ravi tuleb teha koostöös naabermesinikega ja süstemaatiliselt.

Uuringutest tuli ka välja, et kui ravi tehakse pinnapealselt ja kasutatakse pikalt sama toimeainega ravimeid, nagu näiteks Apistani raviliistakud, muutuvad lestad ravimiresistentseks.

Probleemid tekivad, kui mesinikud jätavad ravi hooletusse, seda ei tehta põhjalikult, süstemaatiliselt ega peeta ravimise kohta ka nõuetekohast arvestust.

Kasutatakse ravimeid, mis ei ole Eestis ravimiregistris, mida tihtipeale kasutatakse valesti või ei järgita ravimi kasutusinfot.

Millised on ohud?

Esimene oht on, et nende ravimite kvaliteet ei ole piisaval määral tagatud. Teiseks peavad olema selged juhised, millal ja kuidas neid kasutada tohib ja millal ei tohi. Mesilastele rakenduvad samad nõuded, mis põllumajandusloomadele, ja mesi – nagu iga teine inimestele mõeldud toit – peab olema eelkõige ohutu inimeste tervisele.

Ravi on tõhus, kuid mesindussaadustesse jäävad ravimi jäägid?

Jah. Näiteks mõned Venemaalt pärit ravimid võivad olla väga toksilised. Mitte üksnes mesilastele, aga ka inimestele, kui neid ei kasutata näidustuste ja juhendite järgi. Ravimjääkide kuhjumine vahasse võib anda tõuke ravimiresistentsuse

väljakujunemiseks ja mõjuda ka toksiliselt mesilaste haudmele, eriti kui sellele lisandub saastumine taimekaitsevahenditega.

Projekti üks osa on mesinikele varroatoosi tõrjeks soovituste andmine. Milliseid raviskeeme te mesinikele soovitaksite?

Mina soovitan järgida Põhjamaades levinud varroatoositõrjemeetmeid. Taani, Rootsi, Soome ja Norra on loobunud sünteetiliste ravimite kasutamisest ja rakendavad lestade tõrjeks orgaanilisi happeid (sipelg- ja oblikhapet) ja bioloogilis-tehnilisi mesindusvõtteid nagu näiteks lesehaudme väljalõikamist suvel.

Seejuures tuleks ravivõtteid kombineerida ja kasutada vastavalt väljatöötatud ravi-skeemidele.

Ideaalne oleks saada varroalestavabu piirkondi, näiteks saartel. Peamiseks eesmärgiks võiks esialgu võtta lestade arvukuse piiramise minimaalsele tasemele, mis ei põhjustaks massilisi mesilaste hukkumisi.

Mesilaperede hukkumist talvel ei saa kunagi välistada, ühe pere kadu kümnest tuleks pigem lugeda kurvaks, kuid normaalseks. See ei ole veel ohu märk.

Jah, normaalne talvitumiskadu on keskmiselt kümme protsenti. Muidugi tuleb arvestada, et lisaks varroatoosile on ka teisi põhjusi, miks mesilaspered talvitumisel hukkuvad. Nendeks võivad olla muud haigused ja kahjurid, talvitumiseks jäetud vähene söödakogus, aga tihti ka ebasobiv ilmastik.

Mesilaste edukaks talvitumiseks on väga oluline mesiniku enda töö ja mesindamise protsess alates kevadisest mesilasperede laiendamisest, perede paljundamise võtetest kuni mee võtmiseni.

Orgaaniliste hapete kasutamine varroalestade tõrjes pole uus, miks on vaja neid uuesti populariseerida?

Sipelghape oli üks esimesi varroatoositõrjevahendeid. Selle kasutamise vähenemine oli tingitud sellest, et valede võtete, üledoseerimise ja ebaõige ajastuse tõttu tuli ette palju mesilasemade hukkumist. Sarnased riskid on oblikhappe puhul. Teisalt, kui doseerida vajalikust vähem, ei teki tõrjeefekti ja lesta arvukus kasvab ravist hoolimata kriitilise piirini, kuigi mesinik on enda meelest kõik vajaliku teinud.

Väga oluline on teha koostööd naabermesinikega. Tihtipeale ravitakse oma mesilasi, kuid kui kõrvalmesilates jääb tõrje tegemata, siis lestad paljunevad ja levivad.

Ka meie uuring näitas, et raviti varroalestade vastu 93% valimis olnud mesilates ja ravi ei teostatud aasta jooksul 10% hobimesilates. Põhjenduseks toodi tihti, et lesti suvel ei nähtud, kuid septembris oli niisugusest perest pärit proovis 300 mesilasega koos ka üle 200 lesta. Sageli tehti ravi ainult sügisel pärast mee väljavurritamist, mistõttu varroatoosikahjustused olid selleks ajaks juba suured ja mesilasperede tervislik olukord halb.

Uuring näitab, et varroatoosi esineb Eesti eri paigus erineval määral. Kas sellele on võimalik anda selgitust?

Midagi juhuslikku tavaliselt ei ole. Siin tuli välja, et Ida-Virumaal on varroalestade arvukus suurem kui näiteks Põlva- ja Valgamaal. Ida-Virumaal on kindlasti palju mesinikke, kes on muukeelsed ja tihtipeale ei võta nad mesinike õppepäevadest osa – siin on kindlasti suur tegemata töö. Paljud mesinikud sealkandis kasutavad ka idapoolt pärit ravivahendeid.

Põlvamaa ja ka Saaremaa mesinike kiituseks võib öelda, et nad on hästi organiseerunud ja teevad omavahel head koostööd. Nad oskavad lestaga toimetada ning seda tõrjuda. Uuringus oli Saaremaal ja Põlvamaal ka niisuguseid mesilaid, kust ei leitud ühtegi varroalesta. Tähelepanu väärib, et need mesilad ei ole kogu aeg lestavabad olnud, vaid need on vabanenud tänu süsteemsele ravile.  

Varroatoosiuuring

  Uuringus osales 196 mesilat enam kui 2300 perega. Varroatoosivabaks osutus kolm mesilat, see teeb varroatoosi levimuseks 98,5%.

  Uuritud peredest oli varroatoosiga nakatunud 78,6 protsenti.

  Keskmine varroalestade hulk igast perest võetud 300 mesilase kohta oli 5,9.

  Uuringu järgi tehti 2012. aastal varroatõrjet 93% mesilates.

  48% ravi teinud mesinikke kasutas orgaanilisi happeid. Ravimeetodeid kombineeris omavahel 29% töötlusi teinud mesinikest.

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus

Populaarne

Tagasi üles