Tartus sõdade vahel keedu- ja majapidamiskursusi korraldanud Elisabeth Sild annab «Keedu- ja majapidamisraamatus» (1937) nõu, kuidas peaks pererahvas kodus ahju kütma, et läheks vähem kütust ja saaks rohkem sooja. Esitame tema soovitused raamatukatkendina.
«/…/ Kütma hakates avada ahju-uksed ja siiber, kui viimane on olemas, koguda söed ette, asetada üks peenem halg põiki nii, et ta jääb päälelaotavate puude keskkohast veidi tahapoole. See halg täidab siin resti aset, et puud põleksid paremini. Siis asetada järgmised puuhalud, mis oleksid enam-vähem ühtlased, pikuti pääle kaunis tihedalt, et põlemine oleks ühtlane. Ette puude vahele asetada veidi tohku (puukoort) või pilpaid. Siis süüdata tuli.
Kütteainete süütamisel ei tohi iialgi tarvitada petrooleumi, piiritust ega bensiini – need võivad plahvatada ja tekitada suuri kahjusid.
Kui puud on hakanud tuld võtma, siis sulgeda sisemine uks täielikult ja välise uksega reguleerida parajat tõmbust, kuidas käesoleval ahjul sobib – kas väline uks jätta pooleli lahti või sulgeda kuni 1–2 cm laiuse piluni. Kui ahi on ühekordse ukse ja siibriga, siis reguleerida viimasega.
Tõmbus on paras, kui leek on punakas-valge, juhitud ülespoole, aeglane, kuid jõuline.
Kui tõmbus on liiga suur, siis puud põlevad kiiresti ära ja soojus läheb ühes suure tõmbusega korstnast välja.
Ahi peab küdema võimalikult kaua, sest pikema aja küdemise ja paraja tõmbuse juures hoiame põlevad gaasid kokku, et ahju- ning truubikivid läheksid võimalikult sügavalt kuumaks. Kui kõik soojus ahjukividele edasi antud, väljuvad gaasid jahedaina. Seega saame läbikuuma ahju, mis seisab kauem soe.
Ühe korra kütteks tavalisti pannakse ahju korraga 5–10 halgu, s. o. 8–15 kg kuivi puid (halgude arv oleneb puu liigist, halgude pikkusest, jämedusest ja soojuse hulga vajadusest).
Et kütta ahju väheste puudega kauem ja hästi kuumaks, on soovitav kütta osakaupa ning ühtlaselt vähendada tõmbust.
Osakaupa kütame järgmiselt. Kui esimesed 5 halgu üle poole on juba põlenud, siis ajame tukid ja söed veidi laiali ja asetame teise osa puid, mis veidi peenemad, pääle. Viimased hakkavad nüüd paraja tõmbusega põlema. Nii võib soovi korral veel kolmaski kord juurde lisada, et saada vajanduvat soojust. Viimseiks jäetagu kõige peenemad puud.
Ahju sulgedes kohendada söed (ja tukid, kui õhukindel uks) roobiga sinnapoole, kuhu poole on vaja suuremat soojust, kuid mitte liiga ukse ette, – värvitud uks võib liigsest kuumusest anda paha haisu. /…/
Ei ole hää tukke kanda ühest ruumist teise ega ka kustutada, see tekitab vingu ja rikub õhku, vaid tukk tuleb, kui vaja, ruttu hävitada – roobiga koputada, et kiiremini ära põleks. /…/»