Lugeja: kiirlaenu võtmiseni viisid hiigelsuured kommunaalarved

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Radiaator.
Radiaator. Foto: Liis Treimann

Palusime lugejatel jagada meiega oma kogemusi kiirlaenudega. Nime all «Neiu» jagas oma lugu naisterahvas, kes sattus kiirlaenu rakkesse juba 19-aastaselt.

«Olin 19-aastane ning just oma tollasest poissõbrast lahku kolinud. Käisin tööl ja teenisin tolle aja kohta üsna head palka. Vanemate juurde tagasi kolida ei saanud, kuna olin vahepeal neli aastat kodust eemal elanud ning selle aja jooksul olid mu pisikesed kaksikutest õed üsna suureks kasvanud ning üks neist oli kolinud minu tuppa. Minu tagasi kolimine oleks tähendanud seda, et võtan temalt toa ära.

Korter, mille üürisin, polnud midagi luksuslikku - 3-toaline (kuna ka mu noorem vend pidi minuga sisse kolima), kesklinnas, möbleeritud. Hind taskukohane. Minu palgaga oleksin üüri ja kommunaalid saanud üksi kenasti makstud ning pool palka oleks veel elamiseks ja säästmiseks alleski jäänud.

Kuu hiljem aga selgus, et kommunaalarved, mida mulle korteri vaatamisel näidati, olid võltsitud. Arved, mis mulle korteri vaatamisel näidati, küündisid talvekuudel 700.- (krooni – toim.) kanti. Mina üürisin korteri detsembris ning esimene kommunaalarve tuli 3800.-! Arve oli pandud minu uksematile 2 päeva enne tasumistähtaega. Olin šokis ning helistasin omanikule, et mingi eksitus.

Tema vastu, et ilmselt olen lihtsalt ise väga soojalembene ning sellest ka suur arve. Noore ja naiivsena uskusin, et äkki tõesti olen ise liiga palju vett, elektrit ja kütet kulutanud - mina ju ei tea omaniku tarbimisharjumusi.

Kuna kahe päevaga mul sellist raha võtta polnud (olin arvestanud mitu korda väiksema arvega ning ostnud korterisse vajaminevaid kodutarbeid, mida seal polnud), võtsin elus esimest ja viimast korda SMSlaenu.

Järgmisel kuul oleksin ju saanud tagasi maksta, kuna keerasin radikad tunduvalt maha, tulesid ilmaasjata ei põletanud ning vannis käisin ka minimaalselt - eelistasin dušši. Aga arve järgneval kuul taaskord üle 3000.-! Siis sain aru, et midagi on mäda, läksin omanikuga raksu ning keeldusin esialgu arvet maksmast. See läbi ei läinud, siis lootsin välja kolides vähemalt tagatisraha tagasi saada, kuna ma polnud korteris mitte mingit kahju tekitanud.

Oleks saanud tagatisrahast vähemalt kommunaalid ära maksta ning oleks jäänud raha ülegi. Tagatisraha lubas omanik tagasi maksta, aga hiljem. Ei uskunud sellesse eriti, aga lootsin, et ehk siiski.

Kuna ka sellel kuul pidin SMSlaenu maksmata jätma seoses kommunaalide tasumisega, hakkasid sealt tulema ähvardused. Algselt laenatud 3000.- oli saanud 3500.-, natukese aja pärast juba 4500.- jne. Siis oli pikka aega vaikus. Ikka üle aasta või rohkemgi. Siis tulid jälle ähvardused ning summa oli kasvanud 42 000.- peale.

Muidu lubati kohtusse minna ja ähvardati, et seal tulevad veel kohtukulud ka otsa. Üritasin neile selgitada, et olen nõus kolme kuu jooksul maksma tagasi 6000.-, aga mitte rohkem. See neile ei sobinud. Soovitasin neil seepeale kohtusse pöörduda, kuna teadsin, et kohtus minult suuremat summat välja ei mõistetaks.

Seejärel anti asi inkassose, kust tulid igapäevaselt ähvarduskirjad ning summa aina suurenes. Ignoreerisin, kuna ootasin tõepoolest kohtusse minekut. Paar kuud tagasi (5a peale laenu võtmist) tuli kohtuotsus, kus minult küsiti 320eur (sh kohtukulud). Maksin ära ja asi lahendatud.

Minusuguste pealt nad palju ei teeni, kahjuks aga leidub neid, kes maksavad neile need ulmelised summad ka ära, kuna kardavad kohut, nagu tuld. Ei maksa karta! Kohus ei mõista inimeselt neid ebamõistlikke intresse välja, seetõttu kiirlaenufirmad kohtusse minekuga ka nii pikalt venitavad.»

Kui kellelgi on veel kiirlaenudega õpetlikke kogemusi jagada, siis saadke need meile aadressil majandus@postimees.ee.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles