Iga töötaja vajab lisaks palgale ka inimväärset kohtlemist nii tööandja kui ka kliendi poolt. Samas peab tasu olema selline, et tekiks konkurents, ja mida suurem konkurents, seda kõrgem oleks ka ameti maine, kirjutab Tartu Ülikooli karjääritalituse juhataja Piret Tatunts.
Millist tööd teha tahame, sõltub meie ootustest ja vajadustest, mis võivad olla eri elu etappidel erinevad. Kõik ei pea olema ega saagi olla IT-spetsialistid, arstid või näitlejad. Paljud väärtustavad seda, et saavad teha oma lihtsat tööd ja õhtul rahulikult koju minna.
Tuleb meeles pidada, et töö on ainult üks osa meie elust. Oluline on, et töö täiendaks muud elu. On hea, kui inimene saab tööl oma vajadused rahuldatud – olgu need siis esinemis-, mõtlemis- või juhtimisvajadused. Aga kui selliseid vajadusi pole, võib talle pakkuda rahuldust hoopis pärast tööd oma hobidega tegelemine.
Enne tööle minekut peaks endale selgeks tegema, miks inimene seda tööd teha tahab, miks see on talle oluline. Kaardile tuleks panna nii oma vajadused, teadmised ja oskused kui ka kogu muu taust: pere ja hobid. Võib olla, et keegi läheb mingile tööle, kuna see on tema kodu lähedal ja nii on mugav, sest lapsed on väikesed. Või on tervisega probleeme ja iga töö seetõttu ei sobi.
Paljud inimesed ei talu rutiini, nad tahavad vaheldust ja loomingulisust. Samas on inimesi, kellele just sobib selline vähest vastutust vajav töö, kus saab kell viis ukse enda järel kinni panna ja muudele asjadele mõtlema hakata. Küllalt on juhtumeid, kus inimene on oma töises karjääris teinud kannapöörde ja vahetanud näiteks pangajuhi ameti õpetaja oma vastu.
Võtame või koka töö, mille maine oli aastaid väga madal ja palk väike. Nüüd on aga see amet igati au sees ja noored mehed hakanud oma oskusi telesaadetes näitama. On aru saadud, et tegu on väga loomingulise ja samas ka raske tööga. Sisusse süüvimata ei tohiks ühtki tööd halvustada.
Negatiivset mainet kujundavad inimesed, kel on olnud probleeme mõne ametiala esindajatega, ja pahatihti on nad ise selles süüdi olnud. Üksikjuhtude põhjal tehakse üldistusi ja antakse hinnanguid.
Rohkem tuleks rääkida eri ametite plussidest, esile tõsta inimesi, kes seda tööd hästi teevad. Kui ma tean, et tööandja väärtustab mind ja olen nii kolleegide kui ka klientide hulgas hinnas, siis tõuseb ka minu enesehinnang.
Lapsena oleme kõik tahtnud müüjaks saada, sest see elukutse tundus ahvatlev. Kui teenindaja ulatab kliendile kauba naeratusega ja head õhtut soovides, siis jääb viimasel sellest ametist hea mulje. Nii et ameti maine sõltub paljuski selle kandjast.
Ükskõik, kas minu vastas on müüja, parkimiskontrolör või aknapesija, saan kliendina tema vastu kena olla, küllap siis temagi on minu vastu kena. See suhe on vastastikune. Oma eluks vajame paljude ametimeeste ja -naiste abi – hinnakem siis neid vastavalt.