Sõnadest «öko-» ja «mahe» on saanud tõmbenumbrid, millega inimesi hullutatakse poelettidelt kaupa haarama. Paljude jaoks iseloomustavad need lihtsalt keskkonnasõbralikku ja säästlikku elustiili, mõningatele on aga «öko» saanud lausa usuküsimuseks.
Ökoelu - kas usulahk või mõistlik tarbimine?
3. märts 2014, 22:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rohelist eluviisi propageeriva portaali Bioneer toimetaja Katrin Jõgisaar esindab mõistlikku suhtumist ökoloogiliselt säästvatesse lahendustesse. «Põhumaja, autost loobumine, taaskasutus, mahetoit, õiglane kaubandus, ise kosmeetika tegemine, taastuvenergeetika toetamine ja muud taolised tegevused on igati tervitatavad. Keskkonna- või sotsiaalse mõjuga arvestamine on igati normaalne käitumine. Ja kui kõike korraga muuta ei saa, tuleks alustada väikeste sammudega.»
Äärmuste all peab Jõgisaar pigem silmas seda, kui hakatakse lastel keelama näiteks lasteaias söömist, kuna toidus on liha ja see pole mahe. Või sunnitakse kogu pere taimetoitlaseks vastu nende tahtmist. Või ollakse pikemat aega pesemata. Või jutte, et toidust saab loobuda, kuna universumi energia toidab. Keskkonnahoidlikke valikuid saab tema hinnangul teha ka nii, et inimene elab tavapärast elu edasi.
«Ökoeluviis on moeasi neile, kes pole teemat enda jaoks läbi mõelnud. Kui teha valikuid läbimõeldult, siis need reeglina ongi säästvamad. Kaalun hoolega, kas mu töötundidele kulunud aeg, mida ma ei saa kasutada isiklikeks tegevusteks, on seda väärt, et selle eest toetada mingi teenuse või kauba pakkujat. Ma hääletan oma rahakotiga,» nendib Jõgisaar.
Jõgisaar ise kasutab asju nende eluea lõpuni ja aitab neid ka taaskasutusse suunata. Ta pole kuigi usin ökopoodide klient, vaid üritab toitu teha nii, et midagi ei läheks raisku, eelistades tavalist eestimaist välismaisele mahetoodangule. Suhkru, kohvi ja kakao ostmisel vaatab ta, kas tegu on õiglase kaubanduse tootega.
Ökokogukondadesse, mida on Eestis juba mitu ja millest tuntuim on Lilleoru, suhtub ta positiivselt: «Tegemist on väga tervitatava kogukonnamudeliga, kus sarnaste vaadete ja ellusuhtumisega inimesed saavad väga hea gruppi kuulumise tunde. Näiteks Lilleoru on hästi avatud keskkond ja ei sarnane kuskilt otsast mingi suletud ususektiga.»
Mullu oma 20. aastapäeva tähistanud Lilleoru MTÜ-l on ligi 70 aktiivset liiget. Need on inimesed, kes käivad Lilleorus õppimas ning aitavad selle paiga tegevusele ja arengule aktiivselt kaasa. Üle Eesti on Lilleoruga rohkemal või vähemal määral seotud tuhatkond inimest, kellest paarsada osaleb regulaarselt kogukonna tegevustes kohapeal. Lisaks kuulub kogukonda paarkümmend inimest mujalt Euroopast.
Lilleoru on üles ehitatud suuresti talgutöö korras. Seal on lisaks koolituskeskusele vaimse süvenemise paik, Elulille park, ravimtaimeaed, Taevasmaa ökoküla, kauplus ja palju muud.
Toortoitlane: ainult elav toit teeb õnnelikuks
Ly Kerdo, kes nimetab ennast algajaks aednikuks, põhuviljelejaks, toortoitlaseks ja kogemuskoolitajaks, peab Harjumaal Tuula külas Elja võluaeda ja on koos abikaasa Antiga aktiivne toortoidu propageerija.
«Minu kogemus ütleb, et Eesti ühiskonnas huvi ja teadlikkus tervise ja enesetunde vastu kasvab ning järjest rohkem otsitakse infot ja ka teisi inimesi, kellel on selles valdkonnas kogemusi. Kahjuks jõuavad paljud otsinguteni alles siis, kui tervis on käest läinud,» selgitab ta.
Kerdo tõdeb, et kindlasti vajab inimene muutuste teel sarnaselt mõtlevaid inimesi ehk tugigruppi, et propageerida tervislikke eluviise, jagada kogemusi ja retsepte.
Kuna toortoit (mitte küpsetatud taimetoit) on elus toit, on sellega liialdada Kerdo sõnul võimatu. Tähtis on mitmekesisus, mis tagab kehale vajalikud vitamiinid, mineraalid ja ensüümid. «Kui anda lastele valida värvilise puuviljavaagna ja töödeldud, ülemaitsestatud, E-aineid ja hormoone täis toidu vahel, siis nad suure tõenäosusega valivad esimese variandi. Elus toit annab inimesele kõik eluks vajalikud ained ega saa kuidagi organismi nõrgestada.»
Kerdode sünnipäevalaud näeb välja nagu pidulaud ikka: puuviljad, supp, salat, sushi, pitsa, kevadrullid, tort, jäätis, kommid ja palju muud – kõik keetmata, praadimata, kasutamata suhkrut, jahu ja piima.
Igapäevases menüüs on suvikõrvits salatina, avokaado sooja püreesupina, toortatrapuder banaani ja marjadega või salatina koos lehtköögiviljade, paprika ja kurgiga. Päevalille- või kõrvitsaseemned, pähklid, määrded spinati, avokaado ja maitsetaimedega keerab Kerdo rohelise lehe sisse näiteks koos tomatiga.
Kahel viimasel aastal Elja tarkusteaias toimunud toortoidufestivalil oli osalejaid üle 200 ja huviliste arv kasvab.
Ökoskeptik: sageli inimesi lollitatakse ökotoiduga
End ökoskeptikuks nimetav Tarmo Nakkurt ütleb, et sõnal «öko-» on kaks tähendust: ökoloogiliselt puhas ja väga looduslik ning ökonoomselt ehk väheste kuludega toimetulek.
«Mina ei taha ühtegi tundi teenida selleks, et kulutada raha mingi ülipuhta toidu peale, mida tunnistab selliseks vaid üks paber. Inimesi lollitatakse liiga palju ökoloogiliselt puhta toidu sildiga. Tavainimene ei tee ju kartulil ja kartulil vahet,» selgitab ta. «Usk on see, mis meid öko- või mahetoitu ostma paneb, sest me usume neid inimesi, kes ütlevad, et see toit on puhas?»
Eestis on mitu kohta, kus ökousku inimesed koos käivad, ning Nakkurti sõnul on tegu sarnaste aadete ja mõtteviisiga inimeste suhtlemisega, milles pole midagi taunitavat.
«Samas ei mõista ma väga veendunud taimetoitlasi – puukallistajaid, juurikasööjaid ja samblanäksijaid, kes toituvad väga ühekülgselt ja arvavad, et see on ka nende lastele õige toitumisviis. Mina arvan praegu, et see on lausa vale,» ütleb mees, kes täiendab oma teadmisi tervisejuhtimise erialal Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledžis.
Pelgalt maltsasöömisest tema sõnul inimene eluks vajalikke aineid kätte ei saa. «Isegi juhul, kui süüa toore taimetoidu kõrvale ökoloogiliselt puhtaid mune, jääb hulk olulisi aineid saamata.» Eriti taunib Nakkurt mõningate ökoinimeste vastuseisu vaktsineerimisele, mis on tema hinnangul lausa eluohtlik.
Kommentaar
Tiina Kilkson
psühholoog
Tänapäeval on ostuhulluse tekitamine kaupmeestele kasulik, kusjuures väga oskuslikult kasutatakse ära moesõnu «öko-» ja «mahe» – need on justkui võlusõnad, mis müüa aitavad.
Mina oma toidulaual väldin teadlikult E-aineid, sest need on tervisele kahjulikud. Poes käin riidekotiga ja kilekotte enam ei osta, et loodust säästa. Propageerides ökoloogilist ja säästlikku eluviisi, pean ka ise väga oluliseks elada loodust ja keskkonda säilitades.
Paljud tootjad panevad oma toodetele ette sõnad «öko-» ja/või «mahe», et tarbijaid ostma meelitada. Need maagilised sõnad mõjuvad psühholoogiliselt ostmakutsuvalt, nagu ka sõnad «tasuta» või «uus». Ökoloogiliselt puhast ja mahedat kaupa valides ostetakse alateadlikult tervist, õnne ja rahulolu, sageli on see ka maine küsimus. Samas on ökotooted sageli tavakaubast kallimad ja kõik inimesed ei saa neid endale lubada.
Olen ka ise tarbinud öko- ja mahetooteid. Eriti meeldivad mulle mahe küüslauk ja sibul, mida laatadel ja turgudel müüakse ja mis säilitavad oma kvaliteedi järgmise suveni. Veel meeldivad mulle ökoseebid, -küünlad ja -kehamaskid. Riietest eelistan villast ja linast, sest need materjalid ei aja higistama ja lasevad õhku läbi. Mulle meeldib käia öko- ja mahetooteid ostmas Luige ja Jäneda laadal, aga ka Nõmme turul, kus ostan meelsasti näiteks Audru talu toodangut. Hindan ka kohupiima ja värsket piima, mis tuleb otse talust.
Ma ei pea õigeks, et mõned inimesed on ainult taimetoidulised. Eriti taunitav on, kui pereema sunnib ka oma lapsi ainult taimset toitu sööma. Kasvav organism vajab erinevaid toitaineid ja vitamiine, taimsest toidust kõike vajalikku aga kätte ei saa. Toit peab olema tasakaalustatud ning viis peotäit puu- ja juurvilja päevas peaks sööma iga inimene, lisaks aga ka kala-, kana- ja muud liha. Võimalusel peaks vältima pakendatud kaupa, mis sisaldab süsihappegaasi.
Ostuhulluse ja ökotoodetega ei maksa liiale minna. Õnneks on need, keda vallanud «ökohullus», siiski vähemuses. Vahel endale mahe- ja ökotooteid lubada on tore, aga tuleb vaadata kvaliteedi ja hinna suhet ja kui ökotoode on ikka tavakaubast palju kallim, siis ei maksa seda osta.
Sõnadel «öko-» ja «mahe» on võlujõud, mis meelitab tarbima, ja seda oskavad paljud kauplejad osavalt ära kasutada. Mulle isiklikult ökotooted meeldivad, sest need on kvaliteetsed ja ilusad, kuid igapäevase kauba ostan siiski tavapoest.