Ostude pakkimine tekitab erimeelsusi

Lugeja ettepaneku kohaselt võiksid Eesti suurpoed õhtuse tipptunni ajal klientide ostud ise ära pakkida, et kassasaba kiiremini liiguks. Poodide hinnangul ei oleks see igapäevaselt mõistlik. Suurem osa lugejaid leidis, et neile see ei meeldiks.

«See pakkimise palgaraha lisatakse kauba hinnale. Kas keegi tahab, et kauba hinnad kallimad oleksid?» mõtiskles üks lugeja.

Lugeja Laila nentis, et see on USA komme, mis on meile väga võõras. «Esiteks on paljudel inimestel pakkimiseks oma süsteem ja teiseks ei paki näiteks mina pea kunagi asju kilekottidesse, vaid väiksemate ostude puhul õla- või käekotti ning rohkemate asjade puhul riidekotti. Õudus oleks, kui peaksin sunniviisiliselt kilekotte raiskama. Sellise süsteemiga poodi ma enam ei läheks!» oli ta kindel.

Samas märkis üks, et näiteks USA, Prantsusmaa ja Saksamaa suurkauplustes ongi nii, et maksad kassas ära ja kaup on selleks ajaks juba ära pakitud. «Ei pea maksmise järel hakkama kiirustades oma asju pakkima, et koht järgmisele kiiresti vabastada.»

Üks lugeja imestas pärast USAs Floridas elamist Eestisse tagasi kolides, miks siin sellist asja ei ole. USA supermarketites olevat see täiesti tavaline.

Juba pikemat aega Austraalias elava Andrese sõnul pakivad sealsedki poed kõik ostud ise kotti. Kilekotte kogunevat küll palju, kuid samas olevat inimestel rohkem aega suhelda, olla tänulikud. «Kui on soov võtta kaasa oma kott, pakitakse kaup ikka ilusasti ära ja pole olnud iial probleemi, et mõni toiduaine oleks halvasti pakitud ja purunenud just seetõttu.»

Üks lugeja rääkis, et jõudis sellega välismaal elades täitsa ära harjuda. «Mina käiks just selles poes, kus kaupa pakitakse, oleks viisakam ja mõnusam. Kui on teistsuguseid kliente, siis saab ju kauba pakkijad panna ainult mõne kassa taha. Eks siis inimene ise valib, kas ta tahab et ta kaubad pakitaks või mitte.»

Selline süsteem on ka näiteks Kariibi mere saartel. «Kassiir on tavaliselt naine, pakkija noor kutt. Enam-vähem iga asi pakiti eraldi väiksesse musta kilekotti, pärast kodus pakkisid siis need sada musta kilekotti jälle lahti. Maru tüütu oli. Tänu sellele oli kogu ümbruskond neid kilekotte täis,» meenutati.

«Hispaanias suures selvepoes panid kassapidajad ostud pärast ise kotti ka. See röövib muidugi kassapidajalt aega ja tipptunnil olid sabad niigi pikad. Ei tea mis hea pärast seal selline kord sisse seatud, ajavõitu sellest küll ei tule. Aga võib-olla pole hispaanlastel kuhugi kiiret?» kirjutas teine lugeja.

Mehhikos on samuti taoline teenus olemas ning tööd saavad pensionärid, kellele ostjad pärast poearve eest tasumist oma äranägemise järgi tasu jätavad. «Kuidas Eestis taoline asi välja näeks - suhtumise ja suhtlemiskultuuri mõttes? Pensionärid, noored pakkijatena? Kliendid ise? Tunnistan, et kinnise eestlasena oli mul omajagu harjumist, et keegi veel minu oste pakkima hakkab. Aitas kindlasti, et oma tööd võeti tõsiselt ja oldi väga viisakad,» mõtles üks lugeja.

Samas häiris teda, et kõik ostud pakiti väikestesse kilekottidesse, nii et sageli tuli poest lahkuda 4-5 kilekotiga. Reisi lõpuks kogunenud kilekottide hulk olevat olnud märkimisväärne, ehkki samal ajal võis igal sammul lugeda silte, et «hoiame loodust ja vähendame prügi hulka». Seega arvab ta, et selline süsteem soodustaks veelgi suuremat kilekottide kasutamist.

Mitmed lugejad ei mõista üldse, milles probleem on, sest esiteks juhtuvat väga harva, et kassasaba jääb just pakkimise taha, teisalt jõutakse enamasti ise oma ostud enne maksmist ära pakkida.

«Tuleb lihtsalt kohe hakata ise pakkima. Samal ajal laseb kassapidaja teisi sinu kaupu läbi. Need, mis on juba läbi lastud, paned kohe kotti. Siis lähed tagasi kassa juurde ja maksad ära. Milleks inimesed seisavad ja passivad seal kassa kõrval ja ootavad, kuni nende koorem läbi lastakse?» imestas üks ostja.

Mainiti ka seda, et kui praegu on meeletu kassapidajate puudus, siis kust need pakkijadki võetakse.

Üks lugeja aga leidis, et kõikidesse poodidesse võiks teha iseteeninduskassad ja ongi järjekorra probleem lahendatud.