Vintage jääb antiigi ja retro vahele

See, mis oli 60 aastat tagasi väga modernne, oli teerajajaks praegusele sisustusele, selgitab Oot-Oot stuudio tegevjuht ja disainer Marko Ala. «Paljud sel ajal ja juba veidi varemgi välja töötatud mudelid on siiamaani samal kujul tootmises.»

FOTO: Mihkel Maripuu

Tihti piisab liigse modernsuse ja lihtsuse murdmiseks vaid mõnest üksikust eakamast tugitoolist või kummutist – ka kõige kummalisem ese võib korraga ruumis kui kunstiteos tunduda, selgitab kodumaiseid käsitöödiivaneid tootva Oot-Oot stuudio tegevjuht ja disainer Marko Ala.

Kui vaadata meie liikumist nõukogude elukorraldusest ja lääneihalusest kapitalistlikku tänapäeva, siis milliseid suuremaid ja põhimõttelisemaid muutusi võib täheldada meie eluruumides ning eluruumis meie ümber üleüldse?

Esmalt oli muidugi vaja kõigest vanast lahti öelda. Uus elukorraldus tõi uued kaubad ja võimalused, mida oli vaja järele proovida. Esimesel võimalusel tuli igal pool teha euroremont.

Hiljem selgus, et euroremont polegi ilmtingimata see kõige parem. Plastmass ei kaalu üles päris materjale ja ehedust – seda viimast püütaksegi nüüd oma ellu tagasi tuua. Võetakse parimad omadused vanast ja parimad uuest ning leitakse nende vahel õige tasakaal.

Tundub, et vana asja usk on tõeliselt kanda kinnitanud ja endisest valust on saanud mõnu – kui kaugele tasub vintage-armastuse või -hullusega siiski minna?

See on väga suhteline ja sõltub suuresti kontekstist ja inimese soovidest. Kui kogu ruum täita vana mööbliga, peab seda ilmtingimata oskuslikult tegema või kasutama professionaali abi, et tulemus oleks meelepärane.

Võib juhtuda, et lõpptulemus on ikka kuidagi pruun, beež ja ebameeldiv. Üldse mitte selline äge, nagu oodati.

Teine variant on, et ruum sisustatakse eklektiliselt. Mööbel mängitakse välja kontrastide peale. Nii on võimalik miksida palju erinevaid stiile. Kõige parem nipp selleks on valge või hallide toonidega interjöör, mille taustale sobivad kõik asjad ning mis selgelt mööbli ilu ja võlu aitab esile tuua, nii et ka kõige kummalisem ese võib korraga kui kunstiteos tunduda.

Vintage ei ole ainult nõukaaegse taasavastamine, kuigi tihti just nii arvatakse. Kuhumaani see ulatub?

Vintage’i tähendust tõlgendatakse erinevalt. Üks definitsioon ütleb, et see on periood, mis jääb antiigi ja retro vahele. Viimasel ajal kasutatakse seda aga kõige puhul, mis on vana ja äge.

Samas õige vintage’i nime vääriline on siiski mitte lihtsalt vana ja äge, vaid ka kvaliteetne. Just kvaliteet on tegelikult see, tänu millele vintage nii populaarne on.

Näiteks 50.–60. aastate parimate skandinaavia disainerite kvaliteettoodang – seda mööblit saame nautida ja kasutada veel vaid sellepärast, et see on nii hästi vastu pidanud. Paraku on praegusel ajal neid asju väga vähe leida, mis samaväärselt kestaks.

Kui kodus IKEA modernsus ja lihtsus ikka ära tüütab, siis mis on vintage’ile alternatiiviks?

Alternatiiviks on kindlasti ka antiik- ja funkmööbel. Kuid tihti piisab liigse modernsuse ja lihtsuse murdmiseks vaid mõnest üksikust eakamast tugitoolist või kummutist, millel on oma lugu rääkida, et ruumile uus hingamine anda.

Kui keegi teeb endale kauni ja modernse kodu, on ikka neid, kes seda haiglalikuks või liigkontorlikuks ja steriilseks peavad. Kas vintage on modernsuse vastand? Kas modernne võib olla ka hubane?

50ndatel küsiti sama eelneva perioodi mööbli ehk tänapäeva mõistes antiigi kohta. See, mis oli 60 aastat tagasi väga modernne, oli teerajajaks praegusele sisustusele. Paljud sel ajal ja juba veidi varemgi välja töötatud mudelid on siiamaani samal kujul tootmises.

Ometi oli selleaegne ruumikogemus väga hubane. Mis on aga aja jooksul muutunud, on materjalid. Kui varem domineeris nii mööbli kui ruumi viimistlusmaterjalides puit, siis nüüdseks on see tihti asendunud odavamate lahendustega nagu PVC jms plastmaterjalid. Sinna see hubasus kaduski.

Detailid on need, mis tervikut mõjutavad. Samuti kasutati julgemalt värve ja tekstiile, sealjuures naturaalseid, näiteks villaseid materjale.

Tänapäeval kiputakse aga värve kasutama nii, et kõik asjad oleks omavahel toon toonis. Et kui on beežid seinad, siis peaks justkui olema sarnane ka diivan ja vaip, et kindlalt sobiks. Nii aga muutubki ruum anonüümseks ja steriilseks.

Kuidas siis on – kas trendid mõjutavad tarbijaid või tarbijad suunavad ikka trende? Kustpoolt tuleb suurem alateadlik surve?

Surve tuleb hoopiski tööstusest. Ettevõtted, kes ei suuda pakkuda suuremat lisaväärtust, püüavad võistelda hinnaga. Arvatakse, et võimalikult madal hind on kõige tähtsam. Kuid soodne hind tähendab loobumist paremast kvaliteedist.

On ettevõtjaid, kellele see sobib, sest kehvema kvaliteediga asjad amortiseeruvad kiiremini ja seda sagedamini on kliendil taas põhjust uus ost teha. Praegune suund on aga, et aina rohkem tarbijaid on sellest väsinud ning soovivad paremaid ja kestvamaid tooteid.

Milline on vahe, kas istuda masstoodangul või vaadata telekat käsitööna valmistatud diivanil?

Vahe selles ongi, et kas teeme oma valikud teadlikult. Kui aga keskkond ja järeltulevate põlvede elukvaliteet korda ei lähe ning see, et asjad kiiresti kuluvad ja katki lähevad samuti ei sega, siis vahet polegi.

Käsitöö lisab uuele tootele selle ehtsa asja tunde, mida muidu vanadelt mööblitükkidelt otsima peame.

Oleme nüüd Eestis jõudnud staadiumisse, mida iseloomustab endistesse industriaalsetesse keskkondadesse hubaste töö- või elukeskkondade toomine. On see protest karbistumise vastu? Kas arusaam sellest, mis on mugav, hubane ja ilus, ongi muutumas?

Mujal maailmas on seda juba ammu harrastatud. Osalt on see kindlasti protest. Teisest küljest aga üks praktiline lahendus põneva ajalooga huvitavatele hoonetele, mis uut funktsiooni vajavad ja tänu sellele uuele elule ärkavad.

Tõsiasi on see, et inimesed ei taha ühesugustes karpides elada – neil pole tihti lihtsalt valikut. Miks muidu Kalamaja ja teised sarnased piirkonnad nii populaarsed on. Sest seal pole ühesugused karbid, vaid erinevad, ja neil on ka oma lugu rääkida. Viimast oskavad uutesse hoonetesse vaid väga vähesed panna.

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus

Populaarne

Tagasi üles