Ettevõtte rajamisel vajavad naised pere toetust

Silja Joon
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“50 pole uue elu avastamiseks sugugi hilja,” leiab Tuka talu perenaine Ave Mürel-Lusik.
“50 pole uue elu avastamiseks sugugi hilja,” leiab Tuka talu perenaine Ave Mürel-Lusik. Foto: Urmas Luik

Ettevõtlikud naised ei salga, et nende jaoks on väga oluline pere toetus, mis ei tähenda alati ja ainult materiaalset toetust, vaid kõigepealt poolehoidu ja julgustavat sõna.

Karin Susil on valmimas Pärnu Maarja-Magdaleena gildi hoovimajas tore paberikoda, kus üheskoos nii õpikoda kui poenurk.

Ilumeel päästab maailma

Karin räägib, et on pärit Paidest. Pärnus leidis ta töökoha hotellimajanduses ja võttis linna kiiresti omaks. Kui tekkis pere ja sündis laps, ilmnes, et õhtune ürituste korraldamine ja restoranitöö väikelapse emale ei sobi.

Scrapbooking ehk paberikunst on trendikas hobi juba mitu head aastat ja nõnda liitus Karin sõbrannadega, kes selle käsitööliigi õpitubades olid osalenud. Alustas nagu paljud teised paberinoa ja paberi-papiga. Esimene ese, mis valmis sai, oli karp, järgnesid albumid, külmkapimagnetid ja kaardid. “Selle kaudu leidsid väljenduse minu loovus ja ilumeel. Restoraniski oli minu igapäevatöö laudade kaunistamine,” tõdeb ta.

Nüüd on Karin juba vilunud ja kasutab töös kvaliteetseid materjale, samuti on tal käepärast hulk tööriistu – lõikemasinaid ja giljotiine.

Eelmisel aastal asus Karin paberikojale kohta otsima. Tema unistus on soetada suurema jõudlusega töövahendeid, samuti laatadel käimiseks telk ja müügilaud. Ideid asus ta ellu viima oma vahenditega.

Et abikaasa on mesinik ja perefirma müüb mahemetsadest korjatud mett, pole ettevõtlus Karinile tundmatu. Laatadel on ta varemgi müümas käinud ja vahetu suhtlus klientidega talle meeldib.

Aasta alguses alustas Karin gildi hoovitoa sättimist. Kavas oli rajada töötuba-kauplus. Pood seepärast, et huvilised saaksid osta paberitöös asendamatut Nepali paberit ja muudki vajalikku, mida Pärnu kaubanduses liigub, ent piiratud valikus.

Iga hobiga on nõnda, et kui sellega algust teha, on vaja nõuandeid, milliseid vahendeid alustuseks soetada. Seda nõu Karin annabki. Töötoas valmistab ta esemeid ise ning teeb õpitubasid lastele ja täiskasvanutele.

Karini käe all valmivad toredad Jaapani ja Belgia köites albumid. Tal on välja kujunenud oma käekiri. Tema kaardid, magnetid, retsepti- ja beebiraamatud on isikupärases koloriidis ja romantilises võtmes. Kuna gild valmistub suureks laulupeomüügiks, alustas Karin rahvusliku sarja ettevalmistamist. “Nauding on seda tööd teha,” ütleb ta.

Inspiratsioon ja uued tuttavad

Oma käsitööstuudiot kavandab ka Anu Mürk. Ta on olnud seotud mitme ettevõtmisega, õppinud toitlustamist, töötanud restoranis ja kontoris. Parajasti kahe lapsega kodune ema teab, et tal on küll tore palgatöökoht ootamas, ent meisterdamiskirg ja soov midagi uut proovida ei anna asu.

Käsitöö on Anule lapsest saati meeldinud. Esimesed kokkupuuted scrapbooking’uga olid kolme aasta eest, kui Tallinnast Pärnusse selle ala koolitaja saabus. “Laste kõrval kipub seltsielu väheseks jääma. Facebookist on näha, kuidas noored emad ennast avastavad küll fotograafi, küll küpsetajana,” mõtiskleb ta.

Anule on käsitöö alati meeldinud ja paberikunst võimaldas tal ennast laste kõrval teostada ning oma stiili otsida. „Paberikunstis on tegijaid tohutult, kuid see ei loe, ruumi jätkub paljudele. Igaüks leiab selle hingelähedase ja oma üles,“ usub Anu.

Hiljuti liitus Anu sõpruskonnaga, kes oli Pärnu südalinnas Kuninga tänaval Eliisabeti kiriku vastas rajamas omaette võlumaad: seal on Mööblisahvri kauplus ja kohvik Komfek. Sinna tahavad Anu ja tema mõttekaaslane Lyane Lind kujundada tekstiili- ja paberistuudio.

Peale paberitöö tahab Anu pakkuda müügiks tekstiilitooteid. Kohe-kohe on ta vormistamas end ettevõtjaks. Esemeid on kavas hakata turustama netipoodides. “Meie stuudiotuba on kena ja päikseline. See on koht, kus mõte jookseb. Loome endale meelepärase tegutsemiskoha,” kirjeldab ta.

Paberi- ja tekstiilikoja märksõnad on naturaalne ja taaskasutus. Anu elukaaslane julgustab särasilmset naist tema püüdlustes ja ütleb, et lasku oma loovusel lennata, mis tal ikka kaotada on.

Anu ja Lyane ei tunne end üksi, sest nende naabrid on lahedad ja inspireerivad tegijad – Mööblisahver on tuntud üle Eesti.

“Tahan oma ellu värvi tuua ja samm-sammult unistuste poole liikuda. Käsitöö on mu ellu toonud palju uusi tuttavaid ja loomisrõõmu. Kontoritöö meeldib mulle, aga selle kõrval võib tegelda ka palju muuga. Eestis on nii: kui ise ei tee, siis niisama ei tule kätte miski,” lisab Anu Mürk.

Teeme ära!

Reet Elming on Pärnus elanud viimased 15 aastat. Hariduselt kultuurharidustöö metoodik on teinud kultuuritööd, töötanud panganduses ja omavalitsussüsteemis.

“Minuga on nii, et kui plaan tekib, tuleb see kohe ära teha,” ütleb Reet. Ta seletab, et talle meeldib restaureerida vanamööblit ja kuna töötukassa kavandas mullu selleteemalist koolitust, pani ta ennast tööbüroos tööotsijana kirja. Kahjuks ei saadud gruppi täis ja koolitus jäi ära.

Samal perioodil sattus naine hoopis Pärnu keskraamatukokku ettevõtluspäevale, kus osalejad tegid praktilisi ülesandeid, saamaks teada, kas neil jagub ettevõtja soont.

“Mõtlesin ikka, et ma ei riski ettevõtlusse minna, sest mul pole vastavat haridust. Ettevõtluspäeval mõistsin, et mul on kogemusi, organiseerimisvõime, läbirääkimisoskus ja teadmisi rahandusest,” jutustab Reet. Enda miinuseks peab ta maksimalismi – annab endast parima ja ootab seda ka teistelt.

Kuna ettevõtjast abikaasal mõlkus juba varem peas teise ringi riiete äri idee, oli Reet see, kes koolituspäeva õhtul ütles, et “teeme ära”. See oli aasta tagasi.

Reeda mõte oli teha lasteriiete pood – kvaliteetrõivaste pood. Pakkuda selliseid riideid, mida ostaks ka oma lastele ja lastelastele. “Kaup on Inglismaalt, see on tavalisest teise ringi rõivast pisut kallim, peaaegu või täiesti uus,” kirjeldab Reet.

Esimene partii kaupa osteti ära, et näha, kas ootused on õiged. Kõik sobis. Plaan oli alustada tasapisi ja mitte võtta liiga suuri riske. Sellest ka asukoht, mis on Akadeemia tänava alguses otsapidi suvise kirbuturu kõrval.

Reet on seda meelt, et kes korra tema poodi on sisse astunud, see tahab jälle tulla. Peale lasteriiete pakutakse seal täiskasvanute rõivaidki, samuti saab poepidajalt vajalikku rõivatükki tellida.

Kaupluse sisustus on Reeda enda investeering, mida äri ei ole veel tagasi teeninud. Aprillikuust alates on Reet nüüd ise ametlikult ettevõtja. “Soovitan kõigile, kes, hambad ristis, palgatööd teevad. Laske sellest lahti ja andke endale uus võimalus. Teil tekivad ideed ja kontaktid ning saate teha seda, mis on teile hingelähedane,” räägib ta.

Uus elu viiekümneselt

Ave Mürel-Lusik elab Tori vallas Tuka talus 1990. aastast. Kenal kaldapealsel on kaks maja: vana talumaja ja uus nett eluhoone.

Kui lapsed suured ja kodust läinud, tekkis perenaisel mõte vanale eluhoonele rakendus leida. „Elu on seiklus,“ usub Ave, kes on tegutsenud õhtujuhi ja matkajuhina.

Vana taluhoone on valmis majutama väiksemat seltskonda, seal saab ööbida kokku kuus inimest. Õuel on tiik karpkaladega ja jaanipäevaks valmib saunamaja. Perenaine Ave on valmis tutvustama külalistele koduvalda ja viima neid matkale rabaradadele ning Torisse. “Ma ei arva, et olen mingi suur tegija. Olen aasta jagu seda firmat rajanud ja inimestelt palju toetust leidnud,” kõneleb ta.

Ligemale kümme aastat tegi Ave palgatööd kaubanduse ja teeninduse valdkonnas Pärnus. Siis ütles tervis üles.

Töötukassas end arvele võttes lähetati Ave mitu kuud kestvale ettevõtluskoolitusele: seal sai turismitalu mõte elujõulise kuju.

“Julguse ettevõtlusega alustada sain koolituselt. Alustava ettevõtja toetus läks turismitalu reklaamiks, saunamaja sisustamiseks ja majutuse inventariks,” jutustab Ave.

Õhtujuhtimine on talle hobi korras alati meeldinud. Nüüd pakub ta seda teenust ametlikult. “Olen alati vilgast kultuurielu elanud, käinud laulmas, tantsimas, organiseerinud. Turismitalu pidajana läheb kõike seda tarvis,” on Ave rahul.

Ave ei kujuta enam ette, et peaks kaheksa tundi järjest kusagil tööd tegema.

“50 pole uue elu avastamiseks sugugi hilja. Turismitalu perenaine ja õhtujuht – see on elustiil, mis läheb minu olemusega kõige paremini kokku,” lisab Ave Mürel-Lusik.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles