Mitmekesised keskkonnatingimused tagavad tolmeldajarühmade liigirikkuse, selgus täna kaitstud doktoritööst.
Maaülikooli doktoritöö uuris, kuidas tolmeldajaid kaitsta
9. mai 2014, 22:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi doktorant Ave Liivamägi kaitses oma väitekirja «Tolmeldajate elupaiganõudluste mitmekesisus poollooduslikes kooslustes».
Liivamägi sõnul vajavad paljud liblika- ja kimalaseliigid teatud toidutaimi ja elupaiga struktuuri ning seetõttu kasutatakse neid ka keskkonnatingimuste indikaatoritena. Ta lisas, et mitmed tolmeldajatest putukad, nagu kimalased ja liblikad, on pilkupüüdva välimusega ning suhteliselt kergesti liigini määratavad.
Samas on viimastel aastakümnetel märgatud, et liblikate ja kimalaste arvukus on kahanenud, eriti spetsialist-liikidel. «Seetõttu tuleb tolmeldajate mitmekesisuse säilitamiseks ja kaitse korraldamiseks uurida erinevate tolmeldajarühmade või indikaatorliikide levikut ja seda mõjutavaid tegureid, täiendada teadmisi nende ökoloogiast ja seostest elupaiga ning seda ümbritseva maastikuga,» selgitas Liivamägi.
Doktoritöö üheks eesmärgiks oli hinnata elupaiga ja seda ümbritseva maastiku mõju kimalaste, päevaliblikate ja päeval aktiivsete hämarikuliblikate liigirikkusele ning arvukusele. Selleks valiti 22 poollooduslikku niitu Ida-Virumaal.
Uurimistulemused näitasid, et kimalased ja liblikad reageerivad elupaika ja seda ümbritsevat maastikku iseloomustavatele näitajatele erinevalt. «Elupaiga tasandil mõjutab kimalaste populatsioone elupaigalaigu siseala suurus, mis stabiilsete ökoloogiliste tingimuste tõttu võib suurendada kimalaste liigirikkust,» rääkis Liivamägi.
«Maastiku tasandil võib kimalaste liigrikkusele ja arvukusele avaldada positiivset mõju suurem poollooduslike niitude ja õiterohkete aedade ning negatiivset mõju põldude ja metsa osatähtsus elupaika ümbritsevas maastikus,» lisas doktorant.
Seevastu päevaliblikate liigirikkusele ja arvukusele avaldab elupaika ümbritsevas maastikus positiivset mõju metsa osatähtsus: «Metsaservad pakuvad varju, mitmekesisemaid toitumise ja mikroklimaatilisi tingimusi.»
Liivamägi kinnitusel võib päevaliblikate liigirikkusele ja arvukusele negatiivselt mõjuda avatud koosluste osatähtusus elupaika ümbritsevas maastikus, mis suurendab tuule mõju liblikate lennuvõimele.
Päeval aktiivsete hämarikuliblikate liigirikkusele ja arvukusele avaldab elupaika ümbritsevas maastikus positiivset mõju põldude, niitude ja metsa osatähtsus. «Seega tolmeldajate efektiivse kaitse korraldamisel ei tohiks arvestada ainult ühe putukarühma nõudlustega, vaid tuleks säilitada või luua mitmekesised keskkonnatingimused, mis tagaks erinevate tolmeldajarühmade liigirikkuse,» ütles Liivamägi.
Uurimuse teiseks eesmärgiks oli anda ülevaade Euroopas ohustatud päevaliblika mustlaik-apollo levikust Eestis perioodil 1878-2010.
Uurimus näitas, et vaadeldud perioodil on liblikas oma leviala Eestis laiendanud, eriti just Kirde- ja Kagu-Eestis. «Hoolimata poollooduslike niitude pindala vähenemisest viimastel aastakümnetel võib oletada, et Eestis on hetkel veel piisavalt sobilikke elupaiku nii mustlaik-apollole kui ka teistele tolmeldajatele,» kommenteeris doktorant uurimistulemusi. «Kuna mustlaik-apollo on elupaigaspetsialist, võib liblikat käsitleda elupaiga kvaliteeti iseloomustava indikaatorliigina.»
Silmapaistva välimuse tõttu sobib mustlaik-apollo Liivamägi hinnangul lipuliigiks poollooduslikes kooslustes tolmeldajate mitmekesisuse kaitsmisel.