Mida tasub mahetoidu ostmisel vaadata?

Mahetoorainest toodangul peab olema taimetoodanguinspektsiooni või veterinaar- ja toiduameti märk.

FOTO: Aldo Luud / SL Õhtuleht

Mahetoote tunneb tavaliselt poes ära näiteks kirjade «mahepõllumajanduslik» ja «öko-», või hoopiski nn eurolehekese järgi, kuid paljud ei tea, mida täpsemalt peaks toote juures vaatama ja mida teadma.

Põllumajandusministeeriumi mahepõllumajanduse büroo juhataja Marika Ruberg kirjutab Maablogis, et töödeldud toidu puhul võib mahepõllumajandusele viidata, kui vähemalt 95 protsenti toote põllumajanduslikke koostisosi on pärit mahepõllumajandusest. See tähendab, et need koostisosad on kasvatatud üleminekuaja läbinud maal või saadud üleminekuaja läbinud loomadelt. Tavakoostisosadest tohib kasutada vaid selliseid, mida pole mahepõllumajanduslikuna saada.

«Lisa- ja abiained, lõhna- ja maitseained, ensüüme, mineraale jms võib mahetoodetes kasutada minimaalsel määral, kui see on vältimatu ja vajadus on seotud tehnoloogiaga. Näiteks maheveini tootmisel on lubatud kasutada piiratud koguses vääveldioksiidi selleks, et oleks tagatud veini stabiilsus ja seega ka kvaliteet,» märgib Ruberg. Samuti võib osasid lisa- ja abiaineid kasutada teatavatel toitumisalastel eesmärkidel, kuid mööndusega, et nende kasutamine on mahepõllumajanduses lubatud.

Igasugune GMO on keelatud

Mahetoodete töötlemisel kasutatakse Rubergi sõnul eelistatavalt bioloogilisi, mehaanilisi ja füüsikalisi meetodeid. «Keelatud on GMOde, GMOdest või GMOde abil toodetud toodete ning ioniseeriva kiirguse kasutamine,» kinnitab ta.

«Kõik ettevõtted, kes tegelevad mahetoodete tootmise, töötlemise, pakendamise, ladustamise või turustamisega, peavad olema mahepõllumajanduse seaduse alusel tunnustatud ja kantud mahepõllumajanduse registrisse,» selgitas Ruberg. Üksnes jaemüüjad, kes turustavad pakendatud mahetooteid lõpptarbijale, ei pea olema tunnustatud. Kõiki tunnustatud ettevõtteid kontrollitakse kohapeal vähemalt üks kord aastas, välja arvatud pakendatud toodetega kauplevad hulgilaod, kelle juures võib kontroll harvemini käia.

«Kõikidel toodetel, millel on viide mahepõllumajandusele, peab olema selle järelevalveasutuse kood, kes kontrollis viimast tootmis- või ettevalmistusetappi,» toob Ruberg välja. Eestis kontrollib taime- ja loomakasvatust põllumajandusamet (kood EE-ÖKO-01), töötlemist ja turustamist veterinaar- ja toiduamet (kood EE-ÖKO-02).

Pakendatud mahetooted peavad olema märgistatud Euroopa Liidu mahelogoga, millele lisatakse päritolutähis, mis näitab, kus on kasvatatud toote põllumajanduslik tooraine, näiteks «Eesti põllumajandus», «ELi põllumajandus», «ELi-väline põllumajandus» või «ELi-sisene/-väline põllumajandus».

Lisaks sellele võib, aga pole kohustuslik, kasutada Eesti riiklikku ökomärki.

Kui mahedat on alla 95 protsenti

Kui töödeldud toidus on mahetoodangut vähem kui 95 protsenti, ei tohi müüginimetuses mahepõllumajandusele viidata, küll aga koostisosade loetelus. Siis näidatakse ära ka mahepõllumajanduslike koostisosade osakaal põllumajanduslikku päritolu koostisosade üldkogusest. ELi mahelogo ega Eesti riiklikku ökomärki sel juhul kasutada ei tohi.

2013. aasta lõpus oli Eestis kokku 191 mahetoidu töötlejat, pakendajat, toitlustajat, ladustajat ja turustajat. Mahetooted on kõige laiemas valikus saadaval ökopoodides, kuid käibe poolest müüakse Rubergi sõnul mahetoitu tavapoodides rohkem. Vähenemas on otsemüügi osatähtsus.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles