Aili Kogerman: E-ained toidus – keemiline paradoks
Kas pidurivedelik sobib tõesti saia sisse?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Aili Kogerman

FOTO: Ergo Kuld

Kaasaegse keemia areng on toonud toidu kasvatajatele ja tootjatele palju kergendust, kuid samal ajal tarbijatele palju põhjendatud, aga ka mittepõhjendatud muresid, kirjutab staažikas keemik Aili Kogerman.

See on keemia paradoks - ühelt poolt on toidulaud rikkalik tänu kemikaalidele, teiselt poolt aga võivad kasutatud kemikaalid mõjutada lõpptarbija tervist. Tarbijal on vaja leida tasakaal.

Juhtusin kord R-kioski järjekorras kuulma kahe noore neiu vestlust: üks hoiatas teist ostmast karastusjooki, et seal on sees E-ained ja et kaebab emale ära. Üks erepunane või ereroheline jook jäigi tookord ostmata ja selline otsus on igati kiiduväärt. Samas tekkis minus kui keemikus väike kahtluseussike selles suhtes, kas on ikka aus hirmutada inimesi pelgalt nimetusega E-aine.

E-ained kui konkurentsieelis

Toiduainete tööstuslik valmistamine on tegelikult väga keeruline protsess. Selle käigus on  toidule vaja ja võimalik lisada lausa uskumatult palju erinevaid keemilisi aineid ja seda ikka selleks, et muuta valmistoit maitsvamaks, kaunimaks, ostjale atraktiivsemaks, suurendada toidu säilivusaega… Ühesõnaga selleks, et suurendada toodete konkurentsivõimet turul. See on halastamatu konkurents ja keemia pakub üksteise ületrumpamiseks piiramatuid võimalusi.

Tarbijate säästmiseks ongi Euroopa Liidus loodud ühine lisaainete süsteem –E-ainete süsteem. Kõik toidule lisatavad E-ained teaduslikult uuritud, testitud ja saanud kasutusloa.

Tähised  E100-199 märgivad toidule lisatud värvaineid,  E200 - 299 näitavad säilitusaineid, E300 –399 antioksüdante.

Edasi tulevad mitmesugused tehnoloogilised lisaained: geelimoodustajad, paksendid, emulgaatorid (E400 – 499), happesuse regulaatorid, paakumisvastased ained (E500 –599), maitse- ja lõhnakorrigeerijad (E600 – 699)… Kunstlike magusainete tähised jäävad vahemikku E900 – 999. Näiteks  E954 on sahhariin, E951 on aspartaam, E967 on ksülitool jne.

Pidurivedelik saia sisse

Nii mõnedki nendest E-ainetest tunduvad kogenud keemiku pilgule sissesöömiseks mittesobivatena. Näiteks E1520 on propüleenglükool, mis on kasutusel pidurivedelikuna ja üllatuslikult lubatud kasutada ka mõnedes pagaritoodetes niiskuse säilitaja ja hallituse ärahoidjana. Uskumatu!

Uskumatu on ka asjaolu, et toiduainetetööstuses on väga laialdaselt kasutusel suhkruasendaja aspartaam (E951) ja maitsekorrigeerija naatriumglutamaat (E621). Mõlemad on tuntud neurotoksiinid, mis mõjuvad hävitavalt ajule ja põhjustavad mäluhäireid.

Lisaks nimetatud aspartaamile ja naatriumglutamaadile tekitavad minus kui keemikus  kõhklust eredavärvilised želeed, kompvekid, joogid ja munavärvid, millele annavad ligitõmbava tooni asovärvid.

Samas tuletan meelde, et kõik E-ained on hoolikad testitud ja juhul kui neid kasutatakse vastavalt lubatud kogustele, siis ei tohiks nad tervisele erilist ohtu kujutada. Lõppeks pole ju põhjust umbusaldada toiduainete tehnolooge, kes vastutavad toiduainete kvaliteedi eest.

Võimatu loobuda

Ometi olen seda meelt, et toidu valikul peab olema hoolas ja eriti laste puhul. Kuigi lisaaine kogus toidus on ohutu, võivad need toimida allergeenidena, koguneda organismi jne.

Kui tarbija tunneb E-ainete sümbolite tähendust on tal lihtne loobuda mingist konkreetsest toiduainest. Kogu lisaainete bukletist loobuda saab ainult üleminekul täiesti naturaalmajapidamisele ja ka siis mitte, sest toiduaineid on vaja maitsestada ja konserveerida ka koduses majapidamises.

Kõrgemal tasandil soovitaksin Eestis kriitiliselt luubi alla võtta meil lubatud E-ainete nimekirja, mis on väga pikk. Paljud selles nimekirjas olevatest ainetest tuleks välja praakida. Loodan, et selle ideega liituvad vastutavad toiduainete keemikud ja tehnoloogid ja et selle teemaga hakkab lõpuks tegelema ka riigikogu, kelle võimuses on anda välja seadus, mis piiraks E-ainete kasutamist Eesti toidus.

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus

Populaarne

Tagasi üles