Vinüülplaadimängija vali kuulmise järgi

Vinüülplaadimängija.

FOTO: Wikimedia Commons

Viimastel aastatel on üha rohkem muusikahuvilisi (taas)avastanud vinüülplaatide võlu. Suurbritannias müüdi kohaliku muusikatööstuse statistika järgi eelmisel aastal kaks korda rohkem kauamängivaid kui tunamullu, USAs kasvas vinüüliturg uuringufirma Nielsen andmetel 32 protsenti. Kunagi vinüülide väljasuretajaks peetud CDde müük väheneb selgelt juba mitu aastat.

Sama suundumust on näha ka Eestis, kus peamiselt laserplaatidega kauplevad muusikapoed on viimastel aastatel hulgakaupa tegevuse lõpetanud, samal ajal kui vinüülplaate müüvaid nišikauplusi on järjest juurde tulnud.

Kui vinüülplaadid kodus olemas, on vaja masinat, mis neid mängiks. Vinüülimängija soetamisel tuleks endalt kindlasti kõigepealt küsida, milleks seda kasutama hakatakse.

Rihmaga või ilma

Vinüülimängijad jagunevad mootori tööpõhimõttelt kaheks: rihm- ja otseülekandega seadmed. Juhul kui lisaks muusika kuulamise soovile on huvilisel ka DJ-ambitsioon, tuleks kindlasti eelistada otseülekandega seadmeid, kuna rihmülekandega plaadimängijatel muutub mängimiskiirus väikese viivitusega. Samuti on otseülekandega mängijad täpsema ja ühtlasema pöörlemiskiirusega ja sobivamad scratch’imiseks.

Audiofiilid eelistavad muusika kuulamiseks pigem rihm­ülekandega mängijaid, kuna süsteemi puhul, kus vinüülialust nn plaaditaldrikut ajab ringi elastne rihm ning mootor asub taldrikust eemal, mõjutab mootori vibratsioon lõppheli vähem.

Plaadikuulamisel teeb heli vinüülilt kuulaja kõrva jõudmisel läbi pika teekonna ning selle kvaliteeti mõjutavad mitmed faktorid, millega digifailide kuulajal asja pole. Oluline on vinüüli enda kvaliteet ja seisukord, nõel, mis plaadil helirada künnab, vinüülimängija stabiilsus jne. Seetõttu tuleks need tegurid kindlasti ükshaaval läbi mõelda ning võimalusel osta pigem veidi kallim ja korralikum seade, komponent või plaat, kuna see annab kohe tunda muusikaelamuses ja plaatide elueas.

Kuna heli tekib plaadi heliraja ja nõela kokkusaamisel ehk väga diskreetsetes tingimustes, kus on vaja võimalikult suurt stabiilsust, tuleb seda silmas pidada nii plaadimängija valikul (kerged plastist seadmed on küll odavamad, kuid on väga vastuvõtlikud vibratsioonile ja resonantsile) kui ka selle ruumi paigutamisel. Vältida tuleks ebatasaseid ja -stabiilseid pindu ja ruume, kus on palju trampimist ning jooksmist.

Vinüülimängija soetamisel tuleks silmas pidada ka seda, milliseid kiirusformaate see mängida suudab ning millises kiirusformaadis plaate on plaanis kuulama hakata. Tavalise LP ehk kauamängiva plaadi standardkiirus on 33 rpm ehk 33 pööret minutis. Singlite standardkiirus on 45 rpm, neid kutsutakse enimlevinud diameetri järgi ka seitsmetollisteks. Neid kaht kiirust suudab mängida enamik grammofone.

Kuni 1960. aastateni lasti enamik vinüüle välja formaadis 78 rpm. Seega, kui on plaanis päris vanu plaate kuulata, tuleks valida seade, mis suudab mängida ka seda kiirust. Lisaks tuleb kiiruse 78 rpm mängimiseks soetada eraldi nõel, kuna selle formaadi helivaod on laiemad.

Vinüülilt arvutisse

Kuna vinüülimängija helisignaal on reeglina palju nõrgem kui CD- ja MP3-mängijal, on tihtipeale vaja lisaks helivõimendit. Paljudel mängijatel on eelvõimendi sisse ehitatud, kuid müüakse ka selliseid, millele tuleb lisavõimendi külge ühendada.

Uute grammofonide üks kasulik lisaoskus on USB-tugi, millega saab vinüülplaadi rajad arvutisse digitaalseks helifailiks muuta. Tavaliselt on sellistel seadmetel kaasas juhend ning arvutisse installeeritav programm.

Keskmine vinüülplaadimängija nõel peab vastu 500–1000 tundi mängimist, misjärel tuleks see välja vahetada. Vastavalt võimalustele on helikvaliteedi huvides mõistlik esimese vahetuse ajal paigutada

uude nõela või helipeasse veidi rohkem raha – standardnõelad, mis mängijaga kaasas, on üldjuhul üsna keskpärased ning parem nõel annab otsekohe helis tunda. Rihmülekandega seadmetel peab elastne rihm tavaliselt vastu viis aastat ja kauem.

Vinüülplaatide suurim nuhtlus on tolm, mistõttu tuleks vinüülimängija soetamisel kindlasti hankida puhastamistarvikud. Kindlasti tuleks kasutada ainult spetsiaalselt vinüülidele mõeldud tooteid, vastasel juhul võib juhtuda, et töökõlbmatuks muutub nii plaat kui ka plaadinõel.

Neile, kes tahavad oma hinnalisi plaate eriti heas korras hoida ning nõela tolmu eest kaitsta, on müügil vinüülplaatide hoolduskomplektid, et pesta plaate erilises lahuses. Vinüülplaate tuleks hoida püstises asendis, varjul otsese päikese ja soojuse eest.

Kui grammofon olemas, tahaks juurde vinüüle. Kuigi Eestis on tavapäraseid muusikapoode jäänud väga väheks, on neis reeglina mingigi valik vinüülplaate ning tihti võimalus kataloogidest juurde tellida.

Muidugi on olemas ka internetipoed ning silmad tasub lahti hoida kasutatud kraami poodides ja täiturgudel.

Põnev jaht headele plaatidele on kindlasti oluline osa vinüülisõltuvusest, millega üha rohkem inimesi maailmas on viimastel aastatel nakatunud.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles