Toidujääkide prügimäele saatmine võib tunduda raiskamisena, kuid karmid reeglid ei lubagi neid loomasöödaks kasutada, mis sest, et nii tunduks mõistlik ja seda on ajast aega tehtud.
Siga pühkigu suu toidujääkidest puhtaks
11. juuni 2014, 20:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Söö, söö, niikuinii oleks andnud sigadele! Niisugune on teada-tuntud ütlemine, kuid Euroopa Liidu reeglite valguses võib selle järgi toimetamine lõppeda soolase rahatrahviga. See sigadele andmine nimelt. Toiduülejääkide söötmine sigadele ja ka teistele põllumajandusloomadele ei ole lubatud. Mis siis, et vanemad inimesed mäletavad ehk isegi riiklikku kampaaniat toidujääkide loomasöödaks varumiseks.
Sel kevadel on mitmes hobiloomapidamist käsitlevas artiklis olnud mõte, et loomade toidulauda aitavad katta köögijäätmed. Tundub mõistlik ja praktiline, kuid rangelt seadust lugedes on tegu valeõpetusega.
Hinnangulised numbrid on mõnevõrra erinevad, kuid kolmandik kuni pool toodetud toidukraamist jõuab ei kuhugi mujale kui prügimäele ja komposti. Suurtel köökidel tekib paratamatult toidu ülejääke ja nendest vabanemiseks on erinevaid viise.
Mai lõpus avaldas Soome ajaleht Helsingin Uutiset artikli, kus nimetas, et Soomes läheb aastas raisku 400 miljonit kilo söömiskõlbulikku toitu. Suur osa sellest langeb koolisööklate arvele ja seepärast on abinõuks toidu ära müümine päeva lõpus või suisa laiali jagamine.
Probleem ei ole võõras ka Eestis.
Tartu Tamme gümnaasiumist öeldi, et valmistoitu jääb neil üle pigem vähe, sööjaid käib viis vahetust ja toitu tehakse siiski sellisel määral, et ülejääke pole. Aga laudadelt tuleb pooleldi söödud taldrikutäis tagasi ikkagi. Jäägid viiakse loomadele, intervjueeritu sõnul koertele.
Räpina gümnaasiumis on tavaks koolipäeva lõppedes pakkuda järele jäänud toit tasuta ära söömiseks, soovijad saavad teise söögikorra, päevad on ju pikad, rääkis koolisöökla juhataja Eve Heering. Kuid ülejäägid lähevad – loomadele.
Postimehe Tartu toimetuse kohvikust oli vastus sama – mis jääb üle, läheb loomadele. Koertele.
Karusloomadele erand
Veterinaar- ja toiduameti loomatervishoiu, loomakaitse ja söötade osakonna juhataja Maarja Kristian nentis, et reeglistik teebki vahet lemmikloomadel ja põllumajandusloomadel. Lemmikloomade söötmisel piirangud ei kehti.
Veterinaar- ja toiduameti loomatervishoiu, loomakaitse ja söötade osakonna peaspetsialist Katrin Valgma sõnul on põllumajandusloomadele keelatud igasugused toidujäätmed. Keeld käib ka lindude kohta.
Toidujäätmed on igasugused toidujäägid, sealhulgas kasutatud toiduõli, mis on pärit restoranidest, toitlustusettevõtetest ja köökidest, aga ka keskköökidest ja kodumajapidamiste köökidest.
Piirangu osas ei ole erisusi väike- ja suurtootja ning hobikasvataja suhtes.
Keelatud on põllumajandusloomade söötmine toidujäätmetega või söödamaterjaliga, mis sisaldab toidujäätmeid või on saadud toidujäätmetest. Erandina on lubatud toidujäätmete söötmine karusloomadele.
Kuna piirang tuleneb loomsete kõrvalsaaduste määrusest, mis defineerib loomseid kõrvalsaadusi kui mitte inimtoiduks mõeldud materjali, mis on loomset päritolu või sisaldab loomset päritolu materjali, siis muidugi hobusele leivatüki andmine ei lähe selle määruse reguleerimisalasse, sedastas Valgma. Samuti ei käi selle piirangu alla muu taimne materjal – kapsas, makaronid, suhkur jne.
Kas siis, kui taimset päritolu kraam koguda eraldi, võiks see olla loomasöödana kasutatav?
«Tundmata spetsiifikat ja teadmata, kui reaalne on eraldi kogumine, ei saa seda soovitada,» tõdes Kristian. «On ka ristsaastumise võimalus. See ei ole mõistlik. Vanaks läinud leib, jah, loomulikult see ei käi loomse materjali alla.»
Segasem on seis, kust maalt muutub toidukraam toidujäätmeks.
Suur risk
Toidujäätmete söötmise keelamise põhjus seisneb selles, et väga mitmed loomataudid on saanud alguse just toidujäätmete söötmisest.
«Kui räägime sigade klassikalisest katkust, siis neid haigusi pole Eestis ammu olnud, viimane juhtum esines üle kümne aasta tagasi,» ütles Kristian. «See on ammu. Venemaalt on küll näiteid, et toiduga on levitatud haigust. Tegelikult seisnebki häda selles, et viirus säilib väga hästi toidus, lihas, vorstis, jäätmetes. Sealihaga on võimalik seda ka mujale viia.»
Praegu võib küll öelda, et Eestis on risk väike, kuid arvestades olukorda lähiriikides ei tohiks riski Kristiani meelest ka alahinnata.
Ta möönis, et Lääne ühiskonnas jõuab väga suur osa toitu prügimäele, kuigi võiks leida muud rakendust. «Olukord on niisugune, et Euroopa Liidus kehtivad ranged reeglid annavadki sellise tulemuse, et paljud toiduained lähevad hävitamisele, selle asemel, et neid kasutada. Eelkõige lähtutakse aga inimese terviseohutusest. Kui midagi peaks nende toiduainete tõttu inimese või inimestega juhtuma, siis on probleem palju suurem.»
Söötmispiirangute eiramise eest on ette nähtud karistused. Vastavalt loomatauditõrje seadusele on rahatrahvid füüsilise isiku puhul kuni 200 trahviühikut ja juriidilise isiku puhul kuni 2000 eurot.
Kui kaht põrsast pidav vanaproua reeglite vastu eksib, ei mõõdeta talle siiski esimesel korral trahvi täie karmusega. «Esimese sammuna teeme ettekirjutuse, teeme inimesele teatavaks, et ta käitumine on seadusega vastuolus. See ei käi küll nii, et me esimese asjana trahviga peale lendame,» lausus Kristian.