Kuhu kadusid puugid?

Liis Velsker
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma ohvri otsingul sageli märkamatuks jääv puuk paisub pärast toekat kõhutäit kordades.
Oma ohvri otsingul sageli märkamatuks jääv puuk paisub pärast toekat kõhutäit kordades. Foto: Erakogu

Nii Tervise Arengu instituut (TAI) kui ka zooloog Tõnu Talvi kinnitavad ühest suust, et tänavu on puukide arvukus vähenenud või ei ole puuke olnud nii palju nähtaval.

«Puuke on tõesti tänavu vähem kui näiteks aastatel 2006–2009,» tõdes TAI viroloogia osakonna teadur Julia Geller, kuid möönis, et avaldatud andmeid puukide arvukuse kohta käesoleval aastal ei ole.

Kuna TAI kogub puuke taimestikult erinevates kohtades üle Eesti, on neil andmeid puukide arvukuse ja nakkustekitajate kohta viimase kahe aasta eest ehk 2012 ja 2013, mil puuke oli selgelt vähem kui 2006–2009. Tulemustest nähtub, et puukide arvukus võib uuritud kohtadest suurimaks paisuda Pärnumaal. Üsna suur osakaal puukidest on puukborrelioosi haiguskandjad (sõltuvalt maakonnast kuni 40 protsenti) ning väiksem osa puukentsefaliidi haiguskandjad.

Keskkonnaameti looduskaitsebioloog Tõnu Talvi nentis, et kuigi tal pole uuringule tuginevaid andmeid, näib talle looduses viibides, et vähemalt Saaremaal, kus puuke on tavapäraselt palju, neid tänavu võsastikus eriti silma ei hakka.

«Looduse vaatlejana tundub mulle, et neid on looduses praegu üsna tagasihoidlikult. Põhjuseks ma julgeks tuua jaheda kevade ja suve,» lausus Talvi ja jätkas: «Nad on ju kõigusoojased nagu kõik lülijalgsed, mistõttu näib neid jaheduse tõttu vähem olevat. See ei tähenda muidugi, et neid mõnes muus piirkonnas rohkem ei oleks ja mõnel teistsugust kogemust poleks.»

Talvi hinnangul on puukide arvukus üldiselt viimastel kümnenditel pigem kasvanud, kuna suur osa möödunud sajandi keskpaigas haritavast maast, heinamaad ja karjamad ei ole enam inimese kasutuses – need alad on võsastunud ning on nüüd puukide lemmikpaigad.

Teisalt mõjutab puukide arvukust Talvi sõnul oluliselt vaheperemeesorganismide olemasolu, näiteks väikesed närilised nagu hiired, karihiired, siilid ja muud keskmist mõõtu imetajad, ka suuremad kodu- ja metsloomad.

See kõik aga ei tähenda, et puugid ei võiks veel välja ilmuda. «See ei tähenda, et nüüd, kui ilmad juulikuus soojaks lähevad, ei võiks kohe sama palju tagasi tulla. Nad lihtsalt liiguvad alumisest kõdukihist üles rohukõrte tippudesse ja kinnituvad inimese külge,» jutustas Talvi.

Terviseamet on maikuu seisuga registreerinud 169 puukborrelioosi ja neli puukentsefaliidi juhtu.

Andmed, mis on kogutud aastatel 2012–2013:

Maakond

Puukide arvukus 100 ruutmeetri kohta (varieerub vastavalt kuule, kõige rohkem tavaliselt mais, juunis ja augustikuus)

Puukide haigusetekitajate nakatumisprotsent

Kommentaarid ja täpsustused

Järvamaa

0,3 – 10,2

Kuni 34% puukborrelioosi põhjustajat
Kuni 2,5% puukentsefaliidi põhjustajat

Leitud ka uus puukidega ülekantav haigusetekitaja, neoerlihhioosi põhjustaja. Candidatus Neoehrlichia mikurensis, ~2.6%

Lääne-Virumaa

0,2 – 1,3

On olemas puukborrelioosi ja puukentsefaliidi põhjustajad

Tulemused haigusetekitajate kohta puukides ei ole objektiivsed, kuna üldse on taimestikult kogutud ja uuritud puuke on väga vähe (kuni 10 kogu hooaja vältel)

Saaremaa

0,8 – 26,9

Kuni 40% puukborrelioosi põhjustajat
Kuni 3,6% puukentsefaliidi põhjustajat

Leitud ka uus puukidega ülekantav haigusetekitaja,  neoerlihhioosi põhjustaja. Candidatus Neoehrlichia mikurensis, ~3.6%

Tartumaa

0,1 – 5,5

Kuni 30% puukborrelioosi põhjustajat
Kuni 4,4% puukentsefaliidi põhjustajat

 

Pärnumaa

0,3 – 38,4

Kuni 38% puukborrelioosi põhjustajat
Kuni 2% puukentsefaliidi põhjustajat

 

 

 

 Allikas: TAI.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles