Virtuaalsed valuutad ja reaalsed riskid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Swedbanki rahapesu tõkestamise valdkonna juht Toomas Tuuling kirjutab, kuidas virtuaalrahade teke meid kõiki mõjutab ja miks riigid nendega kaasnevaid riske kaaluma peavad.
Virtuaalsed valuutad jõuavad viimasel ajal üsna tihti meie uudisruumi. Nende turg kasvab jõudsalt: turukapitalisatsioon ületab juba kuut miljardit dollarit. Siiski teame virtuaalsetest valuutadest üldiselt üsna vähe ja teema paneb enamikku meist õlgu kehitama: kuidas see kõik puudutab mind?
Puudutab, ja vägagi. Virtuaalvaluutade toetajad kiidavad nende mugavust, detsentraliseeritust, läbipaistvust. Viimase aasta jooksul on virtuaalsed valuutad kiirelt muutunud täiesti arvestatavaks alternatiiviks traditsioonilistele investeeringutele ja käibel olevatele valuutadele. Lääne ühiskond väärtustab vabadust ning virtuaalsed valuutad seda vabadust ka pakuvad. Ometi tekitavad nad riikide jõustruktuuridele üksjagu peavalu ning ka pangad hoiavad virtuaalsetest valuutadest esialgu eemale.
Asja teine külg on nimelt see, et virtuaalsete valuutade anonüümsus sobib hästi kurjategijatele. Virtuaalsete valuutade privaatsust kasutavad ära nii terroristid, kuritegelikud organisatsioonid, relvade ja narkootikumidega kaubitsejad, kui ka need tegelased, kes kopeerivad automaadis sinu pangakaarti ja siis sind rahast ilma jätavad.
Virtuaalne valuuta pole e-raha
Vaadakem kõigepealt, mis on mis. Virtuaalne valuuta on väärtuse digitaalne vorm. Sellega saab elektrooniliselt kaubelda, see toimib maksevahendina, arvestusühikuna, väärtuse säilitajana – kuid virtuaalne valuuta ei oma seadusliku maksevahendi staatust nagu näiteks euro.
Virtuaalne valuuta jaguneb konverteeritavaks ja mitte konverteeritavaks. Konverteeritavat virtuaalset valuutat nagu Bitcoin, e-Gold, Liberty Reserve, Linden Dollars ja WebMoney saab päris raha eest osta ja müüa.
Mittekonverteeritavad virtuaalsed valuutad nagu Project Entropia Dollars, Q Coins ja World of Warcraft Gold eksisteerivad vaid vastavates mängukeskkondades ning ei ole mõeldud avalikult raha eest ostmiseks ja müümiseks.
Konverteeritavad virtuaalsed valuutad jagunevad omakorda tsentraliseerituteks ja mittetsentraliseerituteks. Tsentraliseeritud virtuaalseid valuutasid kontrollib administraator. Nende vahetuskurss võib olla vaba või seotud mõne keskpanga poolt reguleeritud käibel oleva valuutaga või ka toorainega nagu kuld või hõbe.
Konks peitub krüptovaluutades
Mittetsentraliseeritud virtuaalsed valuutad ehk krüptovaluutad on vabalt levitatavad, matemaatilistel algoritmidel põhinevad, krüptograafiaga kaitstud ja avatud lähtekoodiga valuutad. Neil ei ole keskset administreerivat organit, puuduvad ka monitooring ja järelevalve. Kõige levinum krüptoraha on Bitcoin.
Bitcoinid on arvestusühikud unikaalsetest numbrite ja tähtede reast, mis moodustavad rahaühiku ning omavad väärtust vaid selle tõttu, et kasutajad on nõus nende eest maksma. Bitcoinidega arveldamine on anonüümne ning kättesaadav igaühele. Tehingud on avalikult jälgitavad jagatud tehingute registris ja identifitseeritavad Bitcoini aadressi kaudu, mis on seotud konkreetse isikuga.
Kurjategijad aga teatavasti armastavad privaatsust ning sestap pakutakse hulgaliselt taibukaid IT lahendusi nagu anonymiser’id, mis varjavad Bitcoinide tehingute osapooli, segades tehingud näilike tehingute seeriaga. See muudab tehingu sidumise konkreetsete osapooltega väga raskeks. Lisaks kasutatakse tehingute varjamiseks põrandaaluseid jagatud arvutite võrke (Tor), mis krüpteerivad tehingud ja suunavad need läbi paljude arvutite üle maailma.
Vaatamata taolisele jälgede segamisele, jäävad kurjategijad ka vahele. Möödunud aastal jõudis esikülgedele Liberty Reserve kaasus, kus seni maailma suurima on-line rahapesu juhtumi võtmeisikutele esitati süüdistus kuue miljardi dollari musta raha liigutamises. Hiljuti suleti ka «põrandaaluseks Amazon.com-iks» kutsutud Silk Road`i nimeline peidetud leht internetis, kus kaubeldi 9,5 miljoni Bitcoini ulatuses ehk üle miljardi dollari väärtuses relvade, narkootikumide ja muu illegaalsega.
Seadused ei paku kaitset
Bitcoine kasutatakse maksevahendina üha laialdasemalt, kuid täna on Bitcoinide omanikud erinevalt pangaklientidest tarbijatena kaitsetud. Kujutage ette, kui pangad teaksid kliendi kohta vaid numbrit – ei tema nime ega midagi muud. Identifitseerimine käiks kasutajanumbriga seotud parooli kaudu ning pangas puuduksid ka kaamerad. Kõik ülekanded tehtaks vaid numbrite alusel. Isikute tuvastamine oleks võimatu. Nii võikski olla meie vabaduse huvides? Paraku ei saaks klient siis ilmselt kunagi tagasi tema kontolt varastatud raha, kellelegi poleks kaevata valekande või panga vigade üle.
Kogu see turg on üsna reguleerimata ja suur osa riike alles hakkab vastavat seadusandlust välja töötama. Puudub süsteem, mis virtuaalsete valuutade tehinguid jälgiks. Ka järelevalveorganit pole loodud.
Seetõttu on riigi huvides teha tööd seadusandlusega, seda ka rahvusvaheliste regulatsioonide ja suuniste tasandil. Tänased regulatsioonid ei ole piisavad selleks, et sundida turuosalisi koguma vajalikke andmeid, allutama neid riiklikule järelevalvele, samuti ei piisa neist täna veel kurjategijate heidutamiseks ja kohtus süüdi mõistmiseks.