Väike-Maarja alevik hakkab Ravi tänava lõpus juba läbi saama, kui 110 meetri pikkune uhke kiviktaimla iga taimesõbra meeli köidab. Sealt leiab pea 350 taimeliiki, ainuüksi iiriseid on 33 sorti.
Prügimäele rajatud kiviktaimla teeb välismaalgi tuntuks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kiviktaimla rajas 30 aastat tagasi Helju Nurk, kuid mitte seepärast, et koduhoovi kaunistada, vaid selleks, et kohalik rahvas asula äärealale rohkem prügi ei veaks. Nimelt oli praeguse kiviktaimla all veel 30 aastat tagasi suur prügihunnik. “Siin oli padrik – klaasikillud, ehituspaneelid, vanad suured puud. Praegugi on siin veel selliseid asju sees, mida ma kätte ei saa,” räägib peagi 77. sünnipäeva tähistav Helju Nurk.
Esiti tegi ta kiviktaimlaks lühema jupi, aga selle kõrvale armastasid kohalikud prahti edasi vedada. Siis ei jäänud muud üle kui peenart pikendada. Kuigi naine ise elab sootuks teises aleviku otsas, jääb taimla vahetusse lähedusse Helju aiamaa.
Helju Nurgal tööd jagub – kiviktaimla korrashoidmine võtab kolm päeva nädalas. “Kuulsust on sel peenral juba omajagu, Hiiumaa leht käis siin ja ekskursioonidki tulevad,” seletab Nurk. Nii et kiviktaimla peab kogu aeg korras olema. “Ükskord olin suvel kolm kuud Peipsi ääres, ja kui tagasi tulin, oli üks Tartu professor siin kiviktaimlas, helistas. Aga mul oli ju kõik rohimata, panin kähku punuma. Ja üks tuli
Haapsalust ning teatas, et te olete juba välismaalgi tuntud. Ei mina tea,” räägib Helju Nurk naerda lõkerdades.
Kiviktaimlat nähes võiks arvata, et naisel on kindlasti aiandusalane haridus, aga tegelikult on ta taimed peenrasse pannud nagu jumal juhatab. “Panen sinna või tänna, läheb kasvama või ei lähe,” kirjeldab ta oma tööstiili. Vett saavad taimed nii palju, kui taevataat anda raatsib, sest kastmisvõimalust asulaservas pole. Tuule eest on ta neid kaitsnud suurte kividega, millest osa veel prügihunnikuaegsed, osa aga kiviktaimlasse toodud.
Ka vald on Helju Nurga tööd tunnustanud ja talle preemiaid jaganud. Viimati sai ta kiviktaimla eest konkursil “Lääne-Virumaa kaunis kodu 2013” elutööpreemia.
Aga see ei ole veel kõik. Suvehommikuti sõidab Helju Nurk jalgrattaga Liivakülla, kus tal on 3,6 hektarit metsamaad, millest ta on omamoodi pargi kujundanud. Suuremal osal metsast on aed ümber ja puude vahelt kogu hein niidetud. “Kaks korda aastas niidan selle üle, möödunud aastal läks 76 liitrit bensiini. Ühed lapsed sõitsid kord rattaga mööda ja küsisid, miks ma seda teen, vastasin, et ma ei tea, miks,” kõneleb naine naerdes.
Samasse metsa jäävad ka Helju Nurga kunagised lapsepõlverajad, lähistel on sünnitalugi alles, kuigi uute omanike käes. Metsa korrastamisega on ta tegelenud 2001. aastast saadik. “Kohe hakkasin puhastama, mul oli üksteist kirvest, mehed kõik vandusid – nii kui kirve mättasse lõin, oli kivi vastas,” jutustab naine. Nüüd on seal näha mitmes vanuses metsa, osa juba suurem, teine alles jõudu kogumas. Aed on maatükil ümber aga metssigade pärast. “Kõik noored taimed tuhnisid üles,” põhjendab naine.
Aastaid niitis ta metsas vikatiga, siis läks trimmerile üle. “Esialgu ostsin väiksema trimmeri, see läks katki ja järgminegi. Nüüd ostsin võimsama. Aga lõpuks ei jaksa gaasi enam peale anda, käsi läheb krampi,” räägib Helju Nurk.
Naine luges kokku, et on metsas olnud 2601 päeva, mis teeb ühtejutti seitse aastat. Talvel armastab ta aga ristsõnu lahendada. Siis ei viitsi ta iga päev isegi puude järele minna, vaid toob korraga suurema hulga tuppa.
Väike-Maarja valla keskkonnanõunik Leie Nõmmiste, kes praegu küll lapsehoolduspuhkusel, on Helju Nurgaga kokku puutunud juba 1998. aastast, kui valda tööle läks. “Mulle näidati ühe esimese objektina Helju Nurga rajatud kiviktaimlat. Mäletan, et esmalt ma ei uskunud, et üks inimene võib nii suure kiviktaimla üksi rajada,” räägib ta. Tema hinnangul on Nurk oma töökusega talle suureks eeskujuks ning kunagi pole keskkonnanõunik naist virisemas kuulnud.