Kuidas ära tunda head söegrilli

Väikesed söegrillid ei paku grillijale palju võimalusi ning on pigem mõeldud pikniku pidamiseks. Ent nendegi puhul on tähtis, et grill oleks sügav.

FOTO: Mihkel Maripuu

Uue söegrilli valimisel tasub lähtuda lihtsast elutarkusest: mida soolasem hind, seda kvaliteetsem, tugevam ja vastupidavam toode, ning mida rohkem lisadetaile, seda kasulikum tehing.

Kodumaise pruulikoja Õllenaut asutaja ning kokk ja grillimishuviline Ilmar Räni jagas Postimehe palvel õpetusi, millele söegrilli hankimisel tähelepanu pöörata. BBQ põneva maailmaga tutvusime aianduspoes Hortes, kus Räni kinnitusel on suurim valik grille. Paraku algasid kaupluses odavamate nn ufode hinnad alles 84 eurost ning isegi allahinnatuna maksavad need 69 eurot.

Kuigi keskpärane kuppel­grill maksab toidupoes kõigest poolsada eurot, peab selle igal aastal välja vahetama, kuna toode laguneb laiali, tõdes Räni. «Kui see märjaks saab, tuleb pinnakate maha ja õhuke plekk hakkab roostetama. Kellele selline iga-aastane jant sobib, siis palun väga. Aga näiteks seda grilli võib rahumeeli kümme aastat kasutada,» lausus ta hinnatud Ameerika tootja Weberi 289 eurot maksnud helerohelist söegrilli vaadates. Sama grilli kasutab kokk isegi.

Weberi söegrill.

FOTO: Mihkel Maripuu

«Mul on endal kaheksa aastat vana must Weberi söegrill ja olen sellega palju ringi reisinud, seigelnud ning kõige selle juures küpsetab see endiselt hästi. Weber on hea USA firma, samuti on näiteks Kamado Joe väga korralik firma,» selgitas asjatundja.

«Põhiline on, et tootja annaks pinnakattele garantii. Üldiselt on korralikel kuppelgrillidel keraamiline peale põletatud kiht. Materjal ei roosteta nii kergelt läbi,» ütles Räni. Horteses müüdavate söegrillide garantii on kümme aastat.

Weberist paar meetrit eemal seisid põhjamaise disainiga Dancooki kuppelgrillid, mis jäid hinnavahemikku 129–169 eurot. «Need näevad elegantsemad välja, ameeriklaste omad on natuke robustsemad. Dancook on samuti väga kvaliteetne ja vastupidav. Nende boonus on see, et välispind ei lähe nii kuumaks,» loetles Räni plusse. Taanlaste grilli puhul hakkas silma eriti paks ja tugev grillrest.

Kaant ei maksa kergitada

Kuid millistele nüanssidele grilli valikul tähelepanu pöörata? Esmalt soovitab Räni osta söegrilli alati koos kaanega. «Muidu on ainult soojus, mis tuleb alt üles, aga kaane all hakkab õhk ringlema, tekib konvektsioon,» rõhutas Räni. «Ilma kaaneta võib küpsetada vorstikesi, kuid liha tegemiseks see ei kõlba.»

Kaant tuleks tõsta grillimise ajal nii vähe kui võimalik. «Kui küpsetatakse suurt ribi, tähendab iga kaanetõstmine 5–10 minutit lisaküpsemisaega. Kogu grillimine tuleb teha enesekindlalt kaane all ja liha mitte kogu aeg ümber tõsta ja kruttida. Ideaalmaailmas keeratakse liha üks kord,» õpetas kokk.

Teisalt tasub kuppelgrilli ostes vaadata selle sügavust. Näiteks 99-eurosel Weberil oli sügavust 47 cm, 289 eurot maksnud söegrillil aga juba 57 cm. «Kui kuppel on sügav, siis ei ole süsi liha vastas, vaid on natuke eemal ja küpsemine on ühtlasem,» põhjendas kokk.

Kuigi suuremad grillid on kallimad, on need ka multifunktsionaalsemad. Odavate grillidega jääb paljude toitude tegemisel hätta. «Nende peal on suitsetamist ja kaudset grillimist väga raske teha,» tõdes Räni.

Pisikeste, piknikuks mõeldud ufode hinnad jäid poes 84–94 euro juurde. «Ma ei ole väikeste punnide fänn. Nendega on nii palju jändamist,» arutles kokk.

Tuhapott teeb grillija elu kergemaks.

FOTO: Mihkel Maripuu

Lisadetailidest on kuppel­grilli puhul suureks boonuseks tuhapott. «Tuhakauss käib grilli alt lahti ning selle saab lihtsalt ära võtta ja tagasi panna. Kui grilli all on ainult plaat, hakkab tuul tuhka laiali pilduma,» sõnas Räni.

Pisike detail, mis grillijale ometi palju mugavust pakub, on ka kaanehoidja – kasutaja ei pea kaant käes hoidma või kuhugi kõrvale panema. «Nõnda jääb kaas ka terveks,» soovitas Räni.

Grillrest olgu võimalikult paks ja tugev. Eriti hea on volditav ehk liigendiga rest, millega saab sütt või suitsulaastusid lisada resti grillilt maha tõstmata. Boonus on ka kõrgemal tasandil asuv nn järelküpsetamisrest.

Kokk Ilmar Räni näitab, et hea ja vastupidav grillrest on paks ja tugev.

FOTO: Mihkel Maripuu

Grillidele lisatud termomeetreid Räni ise vajalikuks ei pea. «Grillimine ei ole raketiteadus, et kõik peab kraadi pealt paigas olema. Käega tunned väga hästi, kas on valmis või ei ole,» arvas kokk.

Grilli saab Räni sõnul edukalt süüdata kahel moel. Esimene võimalus on kasutada süütekorstnat ja panna alla süütetabletid või ajalehepaberit. Süütekorsten asetatakse alumisele restile, et sellele seejärel tuli alla teha.

Teine võimalus on võtta sütt ja toiduõli, süütevedelikku Räni kasutada ei soovita. «Kui üldse kasutada süütevedelikku, siis kindlasti piiritusepõhist. Parem on panna toiduõli süte peale, lasta sel natuke sisse imbuda ja seejärel panna põlema,» õpetas spetsialist. Grillima võib hakata alles siis, kui leek on täielikult kustunud.

Kuppelgrilli söe süütamise teeb lihtsamaks süütekorsten.

FOTO: Mihkel Maripuu

Räni toonitas, et sütt ei ole mõttekas panna kogu resti ulatuses, vaid kuni poole jagu. «Esmalt grillitakse liha mõlemalt poolt söe kohal ära ja seejärel tõstetakse teisele poole, kus kuum õhk ringleb – nii küpsevad tükid veel järele,» soovitas ta.

Kahvel pole liha keeramiseks

Mitme meetri pikkune sein grillahjude kõrval oli poes paksult täis erinevaid lisatarvikuid. Kahjuks tuli bränditoodete eest välja käia päris krõbedaid summasid. Näiteks Weberi kalalabidas maksis ligi 30 eurot, kusjuures sama toote leidis ka 5 euro eest. Uue grillresti eest küsiti 65 eurot. «Ega nende vidinatega üle ka tasu pingutada,» tõdes Räni, kes ise kasutab kala tõstmiseks kolme­eurost pahtlilabidat.

Peamine vidin, mida Räni grillijal osta soovitab, on tangid. «Kullinokad on elupäästjad – nendega saad kõiki asju tõsta ja teha,» toonitas ta ja nentis, et inimesed tihti ei tea, kuidas grillitarvikuid kasutatakse. «Tavaliselt on kolmene komplekt, kus on labidas, tangid ja kahvel. Kahvel on tegelikult mõeldud ainult selleks, et kui võetakse suur lihatükk, siis kahvliga hoitakse seda lõikelaual kinni, et saaks samal ajal noaga lõigata. Inimesed kipuvad kahvliga näiteks lihas keerama – seda ei tohiks teha,» õpetas kokk.

Igal juhul soovitab Räni grillimisel proovida puulaastusid – need annavad lihale suitsuse maitse. «Mulle endale need väga meeldivad,» õhkas Räni. Enne sütele panemist tuleb puulaaste vees leotada. «Ei pea ostma kalleid laaste, võib ka aias võsast võtta, aga koore peab kindlasti eemaldama – see annab väga mõrkja maitse,» soovitas kokk. 1,36-kilogrammine kirsipuu suitsulaastude pakk maksis poes tervelt seitse eurot.

Kokkuvõttes leidis kokk, et tegelikult võib ju ka lõkke peal grillida. «Küsimus on, kui palju vaeva peab nägema, kui mugav on protsess. Kes on aastakümneid lahtise vanni peal grillinud ja on tulemusega rahul, siis andku minna. Pole mõtet end vastu tahtmist hakata ümber harjutama,» arvas ta. Grilli ostmisel tasub Räni sõnul alati meeles pidada, et seda tuleb teha suvehooaja lõpus, kuna just siis on parimad hinnapakkumised.

Loos esitatud hinnad on toodete täishinnad ilma allahindluseta.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles