Katse: kas puuviljade loputamisest piisab?

Kõige vähem tuvastati laboris baktereid nektariinil, mida eelnevalt sooja vee all mitu minutit ja korralikult pesti.

FOTO: Erik Prozes

Katse tegemiseks ostsin Tallinna keskturu esiselt tänavalt, kus jalakäijate vahel mahtusid liikuma ka tuvid ja sõiduautod, kolm keskmise suurusega nektariini. Esimese neist jätsin pesemata, teist solgutasin korra jooksva vee all, nagu paljudel tavaks.

Kolmandat aga pesin hoole ja armastusega, just nii, nagu ametlikult soovitatakse – hõõrudes puuvilja mitu minutit õrnalt käte vahel ja sooja jooksva veega loputades.

Kuigi internetis soovitatakse puuvilju ka pooleks tunniks sooja vette likku panna, siis see plaan jäi tegemata, kuna asjatundjate kinnitusel annab soojas vees ligunemine bakteritele hea võimaluse paljunemiseks. Ka jäi kõrvale bakterifoobide soovitus pesta nektariini äädika või nõudepesuvahendiga.

Tallinna veterinaar- ja toidulaborist anti lahkelt kaasa kolm katsutit vastava lahusega ja näpunäited, kuidas proove võtta. Et tulemus oleks võimalikult täpne, tuli analüüside võtmiseks tõmmata kätte ka kummikindad. Edasi oli kõik lihtne – laborist saadud ja lahuses olnud vatipulgaga tuli nektariin hoolikalt üle nühkida, et kõikvõimalikud bakterid saaksid kenasti üles korjatud.

Üllatusena selgus, et pesemata nektariini koor oli nii räpane, et vatipulk muutus silmanähtavalt halliks. Pestud ja loputatud nektariini mustus vähemalt vatipulgalt välja ei paistnud.

Proovid katsutisse, kork kindlalt peale ja taas tuli minna laborisse, kus bakterite kolooniaid 30 soojakraadi juures 72 tundi kasvatati. Tulemused olid üllatavad.

Pesemata nektariinil oli 2800 bakteripesa, loputatul 1300 ja korralikult pestul vaid 210. Laias laastus võib öelda, et kui loputamine vähendas bakterite arvu poole võrra, siis korralik pesemine enam kui kümme korda.

«Bakterite üldarv näitab kõike, mida seal pinnal leidus, seal on nii hallitust kui ka pärmseeni, aga ka kõike muud, mis kolme päevaga välja kasvas,» rääkis veterinaar- ja toidulaboratooriumi toidumikrobioloogia talituse peaspetsialist Piret Saart.

Puuviljal hallituse leidumine on tema sõnul täiesti normaalne, sest just sealt hakkabki puuvili hiljem mädanema. «See, et pesemata pindadel on baktereid ning ka muud mikrofloorat, on loogiline, sest ega nektariinid pole steriilsed ning neid käidelnud töötajate käed ja transpordipinnad, nt kastid, pole ideaalselt puhtad,» rääkis Eesti Maaülikooli toiduhügieeni professor Mati Roasto.

Meie katses olnud pesemata nektariini bakterite arvu hindas ta pigem väikeseks, sest näiteks ühes grammis loomade nahapinna mustuses võib olla sadu miljoneid baktereid. «Selline üldarv ei tohiks ehmatada, vaid näitab lihtsalt puu- ja juurviljade pesemise vajalikkust,» lisas ta.

Katse tulemused tõestasid Roasto hinnangul hästi, kui tõhus on puuviljade korralik pesemine voolava vee all. «On tõenäoline, et nende bakterite hulgas võib leiduda patogeene (haigustekitajaid), aga mida vähem neid on, seda väiksem on tõenäosus haigestuda,» selgitas professor.

Puuviljade pesemise eesmärk polegi tema sõnul saavutada täielikku puhtust (rääkimata steriilsusest), vaid viia bakterite arv tasemele, mis vähendaks haigestumise ohtu.

Kui bakterite arv oleks pesemata nektariinidel olnud liiga väike, oleks see teadlase hinnangul olnud pigem ohumärk, sest annaks tunnistust, et puuvilju on ohtralt kemikaalidega pritsitud. «Kui valida, kas keemiline või mikrobioloogiline oht, siis mina valiksin pigem viimase, sest seda on lihtsam kõrvaldada,» sõnas Roasto.

Samuti tuletas teadlane meelde, et mikroobide kõrge arv on ohtlik eelkõige siis, kui tegemist on tõvestava floora esindajatega. «Voolava vee all puu- ja juurviljade pesemine peaks olema piisav vähemasti toidu pinnal oleva mikrofloora oluliseks vähendamiseks ning seega ka toiduohutuse tagamisel. Toidu keemiliste ohtudega ei pruugi olukord niisama lihtne olla,» toonitas ta.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada
Tagasi üles