Tänavune aednikuaasta on siis selline, et kevadel lugesid külmakahjustusi, suvel loed kuumakahjustusi ja oled tänulik õunapuudele iga visatud varju eest. Õunapuud ja naabrinaine - neile olen tänu võlgu, et võõrsilt koju jõudes leidsin aia elusana ja priske tervise juures.
Niisugust seemnekasvatamise paraadi pole siin aias ammu olnud. Ma olen püsikuid alati usinalt tagasi lõiganud, aga sellist kuumalainet ei osanud küll kuidagi prognoosida. Kirgline viljumine igas aia osas.
Laudlehe kogu vägi oli koondunud ühte õisikusse, mis oli lookas üle peenra. Lehepoegagi polnud juurde tekkinud :D
Teisel fotol on praegusele aiale iseloomulik pilt, kipslille vaadates lähed ise ka pöördesse, kuigi ta teeb nii igal suvel sõltumata ilmastikust. Sellel lillel peaks mingi tantsiv nimi olema, kipsist on asi ikka väga kaugel :D Need õied, mis talveks säilitatakse, muidugi ei tantsi, siis on nad üpris vagurad ja üpris surnud ja üpris kipslilled. :D Aga nüüd juulis võiks ta näiteks pöörane lill olla :D Nagu pildilt nähtub, siberi iirisega paras paar.
Nägemata jäid liiliad ja astilbed. Nad on lihtsalt ära õitsenud. Astilbede värvidest sain aimu õisikute latvadest, siin on mõned toonid veel nähtavad. Kukekannused kasvasid üle mu pea ja paistis, et õitsesid vägevalt. Pidin nad tagasi lõikama ja kosumise ajaks istutasin mõned kosmosed suvelillede külvist. (tore, et märkasin külvata)
Vahvaid üllatusi oli nagu näiteks lõpuks tegi minu lauk ka mõned õied. Täpsemalt lauguke, sest kui teisi aiablogisid vaadata, siis kasvatatakse priskemaid ja suuremaid. Pikuke küll, aga rõõmu kui palju. Põhiliselt sellepärast, et sai paika ja temaga me karlssonit rohkem tegema ei pea.
See tegelane kivihunnikus on mõistagi mägisibul. Ta oli lihtsalt nii naljakas ja uskumatult kindel oma kasvusuunas ja pinnases. Muld sibula ümber on olematu! Kiviehitis jutumärkides on läbi teinud ühe ümberladumise, arusaamatus jalgrattaga :D, aga taimed sees ja ümber on elus ning õitsevad.
Ma ei tea, kas mulle ainult tundub või on sel aastal aias ohtralt linde ja liblikaid. Linnu veekausis käivad triibulise tagumikuga mittemesilased vett kaanimas. Panin veeanumasse kivi, et oleks lihtsam toetuspinda leida.
Mõtlesin küll rohkem lindude peale, aga ega mul kahju pole :D
Enne ärasõitu pildistasin nii palju kui jaksasin, nüüd saab siis vaadata enne ja pärast kuumalainet :D Valvefotograaf lubas ka pildid saata, siis näen, mis vahepeal toimus. Kindlasti kuulub see rubriiki "ära seda kodus proovi" :D Mitte isegi niivõrd aia pärast, kui aedniku enda pärast. :D nagu aiablogi Hiliseaed ütleb "Aed ei ole minu hobi, aed on minu hinge kodu". Olen koju jõudnud ja nüüd on palju tegemist, et kodu korda saada :D
Kiskjasiili aed asub siin.