New York, New York...

Urve Eslas
, Postimehe arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaugelt mõjub kui kivine mets: tänaval kõndides ei pruugi New Yorgis peale majaseinte midagi näha, tegelikult on   siin tänu ookeani lähedusele selge taevas ja enamasti päikesepaiste.
Kaugelt mõjub kui kivine mets: tänaval kõndides ei pruugi New Yorgis peale majaseinte midagi näha, tegelikult on siin tänu ookeani lähedusele selge taevas ja enamasti päikesepaiste. Foto: Thomas Kinsman, Corbis

New Yorgis elavad Eesti tüdrukud Kerttu ja Piibe lugesid üles kõik need asjad, mille poolest on see linn üks veidramaid paiku päikese all. Ja ka need asjad, miks seda siiski armastatakse.

Kerttu Veske (23) elab New Yorgis 2011. aastast. Ta on näitleja, kelle seni suurimaks saavutuseks on väike roll filmis «The Intern», kus peaosi mängisid Robert De Niro ja Anne Hathaway. Magistrantuuri lõpetav filmitegija Piibe Kolka (28), kes on olnud New Yorgis sama kaua, peab õnnestumiseks lühifilmiprojekti vägeva butoh-tantsijaga ning seda, et on suutnud endale tõestada, et tütarlapsed pole tehnilised käpardid.

Minu esimene veidrus

Piibe: Esimene veider õppetund oli see, et suhtumine peab olema «cool» – et kui oled newyorklane, siis miski ei üllata. Ma olin alguses mitu kuud turist, iga nurga peal pani miski uskumatusest pead raputama. Aga kreeklasest korterikaaslane, juba kogenud newyorklane, õpetas õiget suhtumist. Läksime näiteks metroosse, nägime tohutu punase juuksepahmakaga poissi ja sõbranna poetas käigupealt «Nice hair». Poiss vastas sama suvaliselt «Thanks!», ja mõlemad istusid vaguni eri nurkadesse maha. Mina kõrval kõkutasin.

Kerttu: Esimene vapustus, mis mind New Yorki elama kolides tabas, oli tohutu ületarbimine ja raiskamine. See linn toodab tohututes kogustes prügi. Eriti hakkab see silma igapäevaste asjade, näiteks toidu puhul. Kõik, mis üle jääb, visatakse ära.

Lõhnad

Piibe: Kui otsustasin New Yorki kolida, küsis üks Eestis elav Ameerika tuttav, et mis siis saab, kui sa sõidad kohale ja avastad, et sulle näiteks ei meeldi, kuidas see linn lõhnab. Lõhn üllatas tõepoolest. Tõsi, see ei olnud ehk nii hull, kui ma ette kujutasin. Ilmselt mul lihtsalt vedas, et saabusin siia sel ajal, kui ilmad ei olnud väga soojad. Suvel on palav, kõik on niiske ja tänavatele kuhjunud prügi hakkab kiiresti imalalt lehkama.

Kerttu: Ja metroo! Ära unusta metrood. Suvel on seal kõige hullemad aroomid. Palju inimesi koos, konditsioneer sageli rikkis.

Piibe: Asi pole üksnes selles, et palavas ruumis on koos palju inimesi, vaid metroos võib juhtuda, et keegi on lihtsalt nurka lasknud. Ja sul ei ole muud võimalust, kui lihtsalt kõnnid selle sees ja teed näo, et see pole midagi erilist

Teine asi, mis siin äratuntavalt lõhnab, on keldribaarid. Tulin augustis siia tagasi, kõndisin mööda East Village’i tänavaid ja mõnelt poolt tulid pahvakad jahedat, pisut kopitanud ja õllesegust lõhna, mille kohe ära tundsin. New Yorgi baarid ja kohvikud on tihti vanad ja pisut räämas ning lõhnavad nagu vanad keldrid. Aga see on osa nende võlust. Tuleb üks õlu juua ja siis hakkab hubane.

Helid

Kerttu: New Yorgis ei taha keegi ennast liialt siduda. See paistab ka tänavapildis. Suur osa inimestest kõnnib, kõrvaklapid peas, nagu tahaks end ülejäänud maailmast välja lülitada.

Piibe: Ma ei tea, kui kiiresti see juhtub, aga väidetavalt muutub New Yorgi elanikel kõrvakuulmine üsna kiiresti oluliselt kehvemaks ja kõrgeid sagedusi inimesed enam ei kuule. Müratase on siin väga kõrge. Näiteks tuletõrjeautod teevad nii tohutut lärmi seetõttu, et mürafoon, millest nad peavad üle kostma, on juba ise nii vali.

Kerttu: Müraga harjumine on üks keeruline asi New Yorgis tõesti. Eriti kui lähed tagasi Eestisse ja kõik on nii harjumatult vaikne, et ei saa magama jääda.

Piibe. See ei ole minu enda tähelepanek, aga inimesed tavatsevad siin omavahel väga kõva häälega rääkida, hoolimata sellest, kas nad on avalikus kohas või mitte.

Kerttu: See on võib-olla rohkem sellest, et inimesi siin ei huvita, mida keegi teine arvab.

Piibe: Inimesed tunnevad end New Yorgis anonüümsetena. Isegi kui väga isiklikud teemad metroos kõva häälega üles võtta, on võimalus, et keegi sind seal tunneb, väga väike.

Vaated

Kerttu: Minu jaoks oli väga harjumatu see, et ma ei näe NYCs taevast. Et taevast näha, pean pea väga kuklasse ajama. See on üks asjadest, mis mind taas üllatab, kui ma Eestist siia tagasi tulen.

Piibe: Samas olin ma väga meeldivalt üllatunud. Kujutasin vist ette, et suur linn peab tähendama lõputut sudu. Aga kuna New York on nii ookeani lähedal, on siin selge taevas ja päike peaaegu kogu aeg paistab. Kuigi kivine mets on ees, ei tundu linn sumbununa, õhku on palju.

Mis aga seniajani veider tundub, on see meeletu kirevus. Kogu aeg pead valima, millele sa keskendud. Kui olin juba mitu kuud siin olnud, läksin kord ookeani äärde. See võimalus, et sa lihtsalt näed siledat ookeanipinda, oli linnaga suures kontrastis. Vilkuvatest neoonkirjadest ei saa end lõplikult välja lülitada. Ja New Yorgis on kõikjal kõrvuti viimseni disainitu ja absoluutselt suvaline. Inimeste väljanägemisest, tänavasiltidest kuni arhitektuurini.

Inimesed

Piibe: Ma mäletan, et kogukonnatunne tekkis New Yorgis üllatavalt kiiresti. Jah, muidugi on see suurlinn, aga teisalt on inimesed valmis leidma sulle kiiresti kellegi, kes tunneb kedagi, kes tunneb kedagi. Põliselanikke on siin vähe, ja kõigil tulijatel on üks ühine vajadus: leida kiiresti kontakte. Suhtumine, et minu sõbra ema vend võib tunda kedagi, kes sind edasi aitab, on siin tavaline.

Kerttu: Samas ei taha inimesed siin ennast teistega väga tihedalt siduda. Nad võivad sind aidata, aga nad on ise väga sõltumatud ja iseseisvad ning eeldavad, et sina oled samuti.

Samas on näha, kuidas eri kultuurid ja eri nahavärviga inimesed käituvad erinevalt. Me Euroopas võime mõelda, miks tehakse endiselt nii palju rassismiteemat käsitlevaid filme, miks režissöörid ikka seda temaatikat käsitlevad, see probleem peaks olema möödanik. Kuid Ameerikas pole ikka veel oluline osa inimestest endale selgeks teinud, et orjandus oli viga. Filmitegijatel on endiselt palju seletada, sest see teema on endiselt väga päevakorral.

Piibe: NYC on ülejäänud Ameerikast veidi erinev. Siin on probleeme rassismiga vähem kui näiteks lõunaosariikides. Siin peavad inimesed koos hakkama saama. See linn on nii kirju, et sa ei saa elada NYCs ja olla padurassistlik ühegi vähemuse suhtes. See on immigrantide riik. Aga immigratsioon on olnud eri aegadel eri nägu.

Praegu on siin suur sisseränne Ladina-Ameerika maadest, on palju neist piirkondadest pärit illegaalset tööjõudu, kelle töötingimused on tihti kohutavad. Kuid asjal on ka teine pool – Ameerika tegelikult vajab seda tööjõudu. Enamasti saavad immigrandid lihtsama, vähem tasustatud töö, aga see töö tuleb ka ära teha.

Kerttu: Piirkond, kus ma enne elasin, oli peaaegu tervenisti hispaaniakeelne. Kui ma esimest korda seal poodi läksin, rääkis kassapidaja minuga ainult hispaania keeles. Pärast, kui seal rohkem ringi kõndisin, sain aru, et seal käibki kõik hispaania keeles. NYC piirkonnad ongi väga ühe keele kesksed.

Piibe: Samas on huvitav, et siin just nagu ei ole survet rääkida puhast inglise keelt. Minu eelmise elupaiga lähedal, kus oli samuti päris palju Ladina-Ameerika riikidest perekondi, poode ja pesumajasid, saime käte ja jalgadega asjad selgeks tehtud, kui keelest ei piisanud. Kui minu välismaised sõbrad on Eestis, siis püüavad nad piinliku täpsusega selgeks õppida, kuidas bussis piletit küsida, aga ikka saavad veidi viltuse pilgu. Eestis pole inimesed harjunud, et keegi midagi aktsendiga eesti keeles küsib, seda kuuleb harva. Aga siin on inimesed selleks valmis.  

Eelarvamused

Piibe: Ameeriklastest arvatakse, et nad on küll sõbralikud, aga pealiskaudsed. Sellega on nagu enamiku kultuuriliste eelarvamustega: see on miski, mis torkab silma pealispinnal. Kui suhtled inimestega lühikest aega ja see on värske tutvus, siis selline mulje tihti jääbki. Kultuurilised ootused on teised. Inimesed NYCs on alati avatud, alati valmis tervitama, juttu alustama. Väga lihtne on suhelda, sest ebamugavat vaikust ei lasta kunagi tekkida. Aga ka mugavat vaikust ei lasta tekkida. Ka siin on võimalik inimestele lähedale jõuda, aga see teekond on teistsugune kui eestlastega. Alguses on lihtne, hiljem tuleb lähema kontakti nimel veidi vaeva näha.

Kerttu: Samas ma ei tea, kui palju inimesed siin üldse lasevad sul päris endani jõuda, nii et tõeline sõprus võimalik oleks. Kõik on nii enda eest väljas ja nii individualistlikud, et see on väga keeruline. Mina olen kogenud, et konkurents on siin olulisem kui sõprus.

Piibe: Mul on tunne, et siin on inimesed veidi rohkem kartlikud. Inimesed, keda ma pean siin oma sõpradeks, kardavad teenet küsida. Ma ütlen tavaliselt, et alati saab ju ka keelduda. Kuid «ei» ütlemist peetakse siin justkui ebaviisakaks, pigem püütakse mingi tee leida, et «jah» öelda.

Kerttu: «Jah» ütlemisega arvavad inimesed ilmselt, et saavad sulle hea mulje jätta, sest kunagi ei tea, millal neil sind tarvis on.

Piibe: Samas toimub kontaktide loomine siin lihtsamini. Kergem on leida kedagi, kes sind aidata saab. Käsi peseb kätt küll, aga siin ei tundu see põhimõte nii kuri, seda võetakse loomulikuna.

Kertu: Inimesed peavad hästi meeles, kui oled kellelegi heateo teinud. Ja ka vastupidi, kui nemad sulle heateo teevad, siis nad eeldavad ka heategu vastu.

Piibe: Augustis keset uue kooliaasta alguse möllu mõtlesin, et see linn on otsustusvõime treenimise koht. Siin tõepoolest on võimalusi. Ole naine ja hakka kinni. Aga selleks kinnihakkamiseks peab olema pidevalt valvel, pidevalt hüppevalmis, pidevalt otsima ja tegutsema. Mis enamasti ongi motiveeriv ja põnev.  

Teisalt sõltuvad siinsed võimalused ikkagi suuresti rahast. Kui ma vaatan oma koolikaaslasi, siis nad on kas jõukate vanemate lapsed või õppemaksude tõttu hiiglaslikes võlgades. Mina olen siin õppida saanud tänu stipendiumide toele. Kui ükski neist võimalustest pole kättesaadav, siis on hea kõrghariduse saamine väga keeruline. Samas olen siin kuulnud ka uskumatuid lugusid inimeste tahtejõust ja motivatsioonist endale ise võimalusi luua.

Kerttu: See, et Ameerika on kõigi võimaluste maa, on üsna tõene. See on vast ka üks põhjustest, mis mind siin hoiab. Näiteks sain eelmine aasta osa võtta uue Star Warsi filmi katsetest, kus kandideerisin ühe uue peategelase rolli. See näitab, et võimalusi on küll, aga samas on siin ka inimesi nii tohutult palju, et reaalne võimalus on siiski üsna väike. Aga eks nende võimaluste puhul tulevad siin paljud muud aspektid mängu – näiteks tutvused, elulugu jm. Ameerikas on kunst eelkõige äri ja alles siis kunst ise. Tihtipeale valitakse rollidesse inimesi muudel alustel kui andekuse järgi. Keskendutakse palju «tootele», mis müüb paremini.

Linn

Piibe: Kui mõelda, milline on selle linna toimimise alus, siis on see vajadus olla ja paista edukas. Sa võid oma lähedasele ju kurta, kui asjad ei lähe nii, nagu tahaks. Aga mitte kunagi avalikult. Kuulsin hiljuti pealt üht vestluskatket. Kaks noort kontoritöötajat, umbes 25-aastased, tulid lõunapausilt. Läksin neist tänaval mööda ja kuulsin, kuidas üks ütles teisele jutu lõpetuseks «Suck it up and heal» (neela see alla ja parane). See kõlas nii jaburalt, aga samas ka nii newyorgilikult.

Sul võivad olla kõiksugu probleemid ja jamad, aga selle asemel et nendega pikalt jännata, saa üle ja mine edasi.

Kerttu: Jah, siin ei tohi keegi su nõrkust näha, sest siis ei saa sa olla edukas.

Piibe: Või isegi kui on probleeme, siis sa ehitad nende najal oma eduloo. Sellest, kuidas sa nendega hakkama saad või neist üle oled. Kõhklus, ebakindlus ja kahtlemine ei ole popid.  

Kerttu: Üks mu sõpradest tahtis minna superstaarisaatesse. Ta on väga hea, rahvusvahelise kogemusega tantsija. Et katsetele pääseda, pidi ta täitma ankeedi oma eduloo kohta. Kust sa tuled, kuhu jõudnud oled, kuhu jõuda tahad. Kuna tema oli tulnud väga korralikust perest ja tal ei olnud väga hull lapsepõlv, siis teda ei lastud edasi, tema lugu ei olnud piisavalt dramaatiline. Ameeriklased armastavad traagilisi lugusid, mis on õnneliku lõpuga.

Piibe: «Ajalehepoisist miljonäriks» ideaal ikka veel kehtib.

Kerttu: Selles mõttes on Eesti taust siin kasulik. Väiksest Ida-Euroopa riigist üksi New Yorki tulnud tüdruk annab loole dramaatilise noodi juurde küll. Meile pole üksi teise riiki õppima minna eriti suur asi, siin on see väga erakordne.

Piibe: Eesti puhul muidugi ei ole vaja väga palju dramaatikat juurde mõelda, see kõlab niigi juba huvitavana. Rääkida veidi Eesti ajaloost, kultuurist, loodusest, suhetest Venemaaga (viimasel ajal on see esimene asi, millest juttu tehakse) ja tavaliselt sellest juba piisab.

Kõige veidramad asjad NYCs

1.    Uskumatud kontrastid – Pakistani taksojuht on töötanud seitse ööd nädalas 1996. aastast. Tema taksosse istub õhtu jooksul mitu seltskonda, kes on kulutanud õhtusöögile vähemalt tema kuupalga.

2.    Veidrad kinnisvaraarendused – esinduslik maailmalinn ei paista kohati raha kõrval muid väärtusi tundvat.

Kolm kõige toredamat asja NYCs

1.    New York päriselt ka ei maga.

2.    Avatud inimesed, spontaansus ja võimalusterohkus.

3.    Alati on võimalik istuda metroosse, sõita 20 minutit suvalises suunas ja leida end täiesti uuest maailmast.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles