Stiilsed sünnipäevad ja sangaga anumad

Järjekordne lahe pidu: külalised sünnipäevalapsele kingitud bussipeatuses.

FOTO: Tairo Lutter

Lääne-Virumaal hobitalu pidav Viljar Liiva saadab oma sünnipäeva eel alati laiali üle saja kutse, märkides riietumissoovituseks «pane-selga-kõige-nõmedamad-riided-mis-sul-on».

Sel aastal kuulusid Arknale Käänu tallu sünnipäevale saabunute hulka nii retrorollerijuht kui ka bussi ootavad jänesed. Et stiilipeo alateemaks oli lipsud ja litrid, jätkus neidki igale maitsele. Kirev seltskond suutis üllatada isegi võõrustaja kirjut kukke, mis sest, et varem on ta näinud tare taga kondamas Shrekki ja Boratit.

Hobitalus küülikuid ja sulelisi pidava Viljari rõõmsate pidude juurde kuulub loomulikult korralik bänd ja ninaesine. Lääne-Virumaa parimad muusikud esitasid nii palju lugusid, et arvepidamine kippus sassi minema. Kuna peoperemees on aastaid kuulunud BBQ tiimi Gurmee Gala, on koosviibimise käigus alati oluline roll rataste ja korstnaga ahjul. Et lisaks kõigele muule on Viljar jahimees, tuleb ahjust peaasjalikult ulukitest valmistatud kraam.

Et miks nii suurejoonelised sünnipäevapeod? Selle peale võiks mitmekülgne Viljar vastu küsida, et aga miks mitte. Miks ei võiks suve südames sõbrad (ja mõnikord ka sõprade sõbrad) kokku tulla? Käänu talu stiilipeod on lausa nii oodatud, et mõni külaline võtab enne seda ette pikema karskusaja, et siis olulisest sündmusest täiega osa saada.

Kord seiras sünnipäevalaps üle põllu lähenevat külaliste autoderivi ja märkas, et sõidukite vahel veereb tema poole ka bussipeatus – ja peatuses istub tema suur sõber. Tegemist oli kingitusega, mis autokastis kohale veeti.

Kuidas keegi Jamie Oliverist välja ei teinud

2008. aastal käis Viljar oma BBQ meeskonnaga Belgias Steenhuffelis MMil, kus oli koos 70 võistkonda ja paarkümmend tuhat pealtvaatajat.

Hommikusel kõige kiiremal ajal sisenes nende võistlustelki tegelane, kes tutvustas end kui kellegi kuulsa mehe mänedžeri. Lisas, et too isik – kelle nimi meestel kuidagi kõrvust mööda läks – tahaks nende ahju ja grilli uurida, sai aga eitava vastuse. Et tore küll, aga jääb ära, sest kohale on sõidetud mitme tuhande kilomeetri kauguselt, ja mitte mokalaata pidama, vaid võistlust kinni panema.

Agent langes sellise ülbuse peale näost ära. Küsis igaks juhuks veel üle, kas otsus on ikka kindel. Eestlased leidsid, et las see kohaliku tähtsusega staar siis tulla, aga ärgu kellelegi jalgu jäägu ega segagu.

Viljari ülesanne oli võistluspäeva alguses lihade maitsestamine ja moppkastmete keetmine. Pärast tööga ühele poole saamist suundus telginurka sööma. Tiimikaaslased tegid palehigis tööd, Viljar pistis lusikaga kalamarja, võõras hoidis kuulekalt tagaplaanile, uuris ja pildistas, pildistas ja uuris. Jalgu kellelegi ei jäänud.

Aasta hiljem viis Viljar tiimikaaslasele Aarele sünnipäevaks raamatu «Jamie Itaalia». Uuris siis sõber raamatut, kuni ühtäkki teatas: vaata, siin on ju sama tegelase pilt, kes meil Belgias telgis töllerdas. Et siis kuulus telekokk Jamie Oliver ise veetis Belgias nende telgis üle kahe tunni ja nad keegi ei teinud temast väljagi…

Viljar koos oma sõpradega tuli sel korral maailmameistriks veiseliha küpsetamises ja saavutas üldkokkuvõttes 3. koha. Need on kõrgeimad tunnustused, mida eestlased eales kokanduse vallas maailmas saavutanud.

Kuidas Böf Stroganovi polnud tööl

Saladuskatte all tuleb nüüd öelda, et mõnikord pole Viljar üldse mitte Viljar, vaid Virumaa Teataja köögikriitik Böf Stroganov.

Nagu Viljarile, nii maitseb ka härra Stroganovile hea toit, ja vahel tulebki leheveergudel teada anda, mida tema ühest või teisest söömakohast arvab. Mõnele see meeldib, mõnele mitte, aga kui oled ikka teatri valmis ehitanud, siis pead arvestama, et kohe ilmuvad välja ka kriitikud.

Et Böf Stroganov armastab kohutavalt anšoovist, seadis ta kenal pärastlõunal sammud ühte mõnusasse Rakvere söögikohta, kus pakutava pitsa koostisse kuulub ka see hõrgutis. Sõi mitmendat viilu ja hakkas juba närviliseks muutuma, sest anšoovist polnud kusagil. Päris siis ettekandjalt aru.

«Oi, teate, see anšoovis on nii jubeda maitsega asi, et kokk jättis selle teile toidu sisse panemata,» kõlas ootamatu vastus.

Kord jälle tuli maakonnalehe toimetusse ühe söögikoha soliidne peremees ja küsis tõsimeeli, kas härra Böf Stroganov ka täna tööl on.

Kuidas Kaarlis pommi otsas tantsiti

Ühel päeval hakkas Viljar mõtlema, et mida ta kõige paremini oskab. Ajurünnaku tulemusena selgus, et selleks on söögitegemine, pidude korraldamine ja müümine. Seepeale soetas ta endale lapsepõlvemaadel asuva Kaarli rahvamaja, millest loodab kunagi perele kogu leiva lauale tuua.

Kaarli rahvamaja on legendaarne koht, kuhu võimas Vinni näidismajand kõik oma külalised kokku vedas. Muide, omal ajal kutsuti rahvamaju ka punanurkadeks, Kaarli «nurk» mahutas vabalt ära 300 inimest.

Kui Viljar oli maja ära ostnud, laenas ta kalli ja professionaalse metalliotsija, et sellega keldrid ja pööningud igaks juhuks üle käia. Esimesena võttis ta ette F.G. Adoffi projekti järgi 1922. aastal valminud väärika hoone lavaaluse. Varsti hakkaski aparaat põrgulärmi tegema, kuldmüntide asemel tuli aga välja kolm sõjaaegset granaati, mürsud ja lõhkeaine. Nii et Kaarlis oli aastakümneid pommi otsas tantsitud...

Kuidas Viljar asju kogub

Viljar viskab nalja, et elus võidab see, kel on surres kõige rohkem asju. Seepärast ongi ta nakatunudki kogumiskirest. Eks see päritud ole, sest ka Viljari isal on üsna arvestatav sõjaeelsete postkaartide ja märkide kogu.

Viljar meenutab üht lõbusat seika seoses ühe legendaarse antiigikaupmehega. «Tal on üsna jäik hinnapoliitika, alla ei taha tema mitte anda. Kauplesin kunagi tema poes ühe vana püssirohusarve üle. Olin eelnevalt välja valinud ka mõned jahiteemalised piltpostkaardid ja käisin siis viimase võimalusena välja, et anna vähemalt needki kauba peale. Peremees oli nõus ja õnnelik pealegi, et nii hästi läks. Kodus oste sirvides avastasin aga ühe kaardi tagaküljelt endise riigivanema Konstantin Pätsi signatuuri!»

Muu vana kraami hulgas kogub Viljar õllekannusid ehk sangadega anumaid. Neid on tal nii palju, et võiks ilmanäitusele viia. Kõik sõbrad teavad, et ilma kannuta pole mõtet puhkuselt naasta. Kord pidi üks sõber kannu pärast tagasiteel suisa lennukist maha jääma. Läks siiski õnneks – muidu oleks sellest kannust saanud Viljari kogu kalleim eksemplar.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles